teisipäev, 13. mai 2008

Nuga või kirves

Eile arutasime Karliga, milliseid asju oleks vaja üksikul saarel. No et kui satud sinna ja saaks midagi kaasa võtta. Mina arvasin, et peaks olema kaasas nuga, tema aga, et kirves.
"Hea, kui oleks ka naelu, haamer ja nööri," seletas hakkaja laps, kes alustaks kohe parve ehitamist ja purjetaks saarelt minema. Siis ronis ta ühe kõrgema sireli otsa ja raputas sealt mulle puru pähe, nii proovi mõttes, et kas suudaks toiduks mõne kookospähkli palmi otsast alla saada.
Mina oleksin valinud noa ja tundsin sellepärast last kuulates piinlikkust - olin ette kujutanud mõnusat vaikset olemist soojal troopikasaarel, kus võiks rahulikult oodata möödasõitvat laeva või päästjate saabumist mõne aja pärast.
Jõudsime ühisele otsusele aga selles, et hätta sattudes tuleb olla leidlik ja nutikas.
Vestlused lapsega hoiavad lapsevanema ees muuseas halastamatut peeglit.
Meil on juhtunud nii, et enne, kui Karl magama jääb, arutame igasuguseid asju ja ta küsib päevakorral olevate asjade kohta. Eile küsis ta: kuidas puud põlevad?

Varem olen pidanud vastama päringutele välkude, elektri, kivide kõvaduse, sõjatehnika jne jne kohta ja kuidagi sealt ka läbi koperdanud. Puude põlemist ei suutnud ma kuue-aastasele paari lihtsa sõnaga ära seletada, ei piisanud ilmselt leidlikkust ega nutikust.
Siis tahtis ta teada, kuidas seemnetest saavad puud ja kui õunaseemnest tuleb uus õunapuu, siis miks pole neid igalpool aias juba kasvamas, ja üldse ei saanud ju õunapuud iseenesest aeda kasvada, keegi pidi esimese seemne tegema - nii et rääkigu ma nüüd, kuidas saab teha selliseid seemneid, millest puu hakkab kasvama?
Ah soo, ma ei teadnud ka seda, kuidas lennuki salongi lennu ajal õhku saab. Väikese avatud akna välistasin kiiresti, kuid ma ei tea, kas ta alarõhust midagi taipas, sest päästsin ennast on-juba-hilja-aeg-on-magada jutuga.
Ta vastas, et kahju, tahtsin veel sinuga ahvidest rääkida...

3 kommentaari:

andry ütles ...

normaalne teerullistamata laps

ole kooli suhtes ettevaatlik,
aga lootusrikas, sest

http://itaalia.wordpress.com/2008/05/06/lapsel-on-sada-keelt-aga-99-varastatakse-talt/

mererohi ütles ...

Tänud lingi eest, Andry. See on see mure lapsega, et kuidas võiksid asjad minna nii, et laps ei kaotaks maailma vastu uudishimu, kasvaks rõõmsaks ja lahkeks, olles samas õiglase meelega ja sihikindel.
Mulle endale koolis eriti ei meeldinud, ükskõik, kuidas ma ka ei püüdnud, probleemid näisid tekkivat otse õhust. Oli see siis mõni õpeataja, õppeaine või mu kole ja avalikult hukkamõistetud käekiri. Praegu koristame maja ja aegajalt leian mõne venna algklassivihiku pööningult - ausalt pisar tuleb silma, kui ma loen väikse püüdliku käega tehtud tähtede-numbrite juurde rasvase punasega kritseldatud ole püüdlikum, rohkem korda või lihtsalt põhjendamatult pandud hinnet 3.
Paljud mu kunagised õpetajad, keda õpilastel austada kästi, on ikka
veel oma postil. Ja ikka pole neil veel oma arvamust ühiskonnas toimuva kohta, pole midagi öelda peale oma aine ja ma ei kujuta ette, millest võiks nendega rääkida.
Karl läheb sügisel kooli ja ma lihtsalt loodan ta isiksuseomadustele (tasakaalukas, enne mõtleb, siis teeb tüüpi), et ta läheb sealt vaikselt läbi.
Julgust lisab ka kooli fotogalerii, mille piltidel on inimesed valdavalt rõõmsate nägudega.

andry ütles ...

Isikuseomadus, enne mötleb, siis teeb tuupi, tuleb tänapäeval kahjuks kahjuks:)

A yks asi on hea ka sita kooli juures, see on öppetund inimesele alati, ja teatavasti, mis ei tapa, teeb ju nii tugevaks.

Räägi seda yhe tiivaga lonkavale luigele.

Aga önneks on ka koole, mis enam ei ole zombidetöökojad, isegi Eestis.
Ja neid on vöimalik yles leida.

Köige rohkem, mida väike laps vajab alul, on enesekindlus ja koostöö teistega, köik muu kuki muki tuleb siis, kui vaja.

Puss och Kram

a kui see kool on viimsi kool, siis ole lergelt umbusklik, mingid naeratavate nägudega fotod ei ole mingi materjal, laps suudab naeratada isegi koonduslaagris. Selleks neile röömsameelsukaasa antaksegi, et nad igal pool ellu jääksid.

Kram och Puss