Pidin tulema koju hilisema bussiga, kui see oleks mulle meeldinud. Bussijaama maha prantsatades tervitas mind rõõmsalt üks vanem naine. Kirjutasin temast talvel või ma ei mäleta millal pika loo ja nüüd siis tundsin ta ka pintsaku järgi ära.
Tuli Soomest ja tal oli sellest maast suht kõrini. Tahtis hirmsasti koju ja tuttava inimesega juttu ajada. No buss oli peaaegu tyhi, aga ta istus minu kõrvale - ma ytlen Soome on tore koht, aga tekitab seletamatut üksindust.
Ja vist ka mingit tyypi ärritust. Kuskil Ardus pressis ennast bussi üks kirju krants ja tema järel kahe seljakotiga purjus mees. Koera sõnum jäi ebaselgeks, aga purjus mees ütles, et oodaku bussijuht nüüd pisut, sõber läks vähe hädale metsa ja tuleb kohe ja küll siis ostab ka piletid.
Hirmsa tegemisega saadi esmalt koer välja, siis jättis mees kotid bussiastmele ja läks vaatama, kuhu see sõber...
"No tõesti, ma sõidaks minema bussijuhi asemel," torises mu kõrval mitmekordne vanaema. "Ma ütlen - pangu ennast põlema koos oma koeraga!"
Heldeke! No bussijuht sõitiski minema (kotid pani teeserva maha kenasti enne), aga mina jäin mõtlema, et nooooo....
Muuseas, kuulsin vahvat laulu albumilt HU?, nimelt Depressiivsed väikelinnad on selle nimi.
Mulle tuli kohe mitu väikelinna meelde, kus ma elanud olen ja mitu väikelinna elanikku, kes olid seal parimad.
Aga eelkõige muidugi tuntud ringmäng nimega HUU!
Imelik tegelikult, et see tänapäeval nii vähe mängimist leiab, kas inimesed tõesti suudavad siis midagi mõtekamat teha oma eluga, kui seda on HUU! mäng?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar