Eile öösel Tallinna lennujaama jõudes polnud nagu midagi hullu, masendus saabus siis, kui pea padjale panin. Eesti langes peale nagu must öö ja korraga oli tohutult kurb olla.
Oma kenas Türgi hotellis ma läksin rõdule, vaatasin merd ja mäge ja hea oli, sest midagi ei tulnud pähe.
Lisamure: laps nõudis tungivalt endale Tyrgist kõrbevormi. Oi, kuidas ma sellega vaeva nägin. Ühtegi laigulist riideeset ei näinud poodides. Kui taipasin lõpuks küsida kaupmehelt univormi, siis ta õnkis kuskilt leti alt välja tumerohelise jaki, vöörihmaga püksid ja mütsi. See ehmatas mind. Sihuke... väga militaarne. Ostsin raske südamega selle siiski ära, sai ju lubatud...
Karl pani asjad kodus kohe selga ja läks aeda hiilima. Siis palus end pildistada ja võttis selliseid poose nagu sõdurid seda teevad. Tõsiselt. Ilma naeratamata ja nägusid tegemata.
Praegu ta istub oma asjadega toas ja vaatab reamees Ryani päästmise filmi.
Ma ei tahaks seda sõjavärki rohkem õhutada, aga mida ma saan teha, kui laps on hällist saadik haaranud mõõkade, piikide, vibude ja nüüd siis vormide järgi?
Kui olime temaga märtsi algul Egiptuses, siis tuli meiega rääkima üks kohalik noormees. Ta oli ära õppinud hulga eesti keelseid lauseid ja sai Karliga edukalt vesteldud teemadel mis-nimi-kui-vana-kus-sa-elad. Ja siis ütles ta Karli vaadates täiesti lambist inglise keeles - küllap saab sinust sõdur...ja kui Egiptus ja Eesti kord sõtta astuvad, siis sa tuled ja lased mu maha...
Ja siis läks see noormees väga kurvalt ära. Mina jäin suu lahti talle järgi vaatama.
Ma tean, et mõned emad lapse lasteaias ei osta põhimõtteliselt koju püstoleid ja ei luba majja ka kingitud relvi. Ma ka ei osta, kõik relvad on ise tehtud või kingitud ja neid ma pole poisil käest võtma hakanud.
Kuskil on piir, aga kus? Kui relvad majas keelata, siis võtab meesisik lihtsalt oksa ja teeb ikkagi nii põmm kui pahh.
Või mis te teeks, kui teie laps kappaks aias üleni rohelises ringi nagu miniatuurne Fidel?