Rääkisin täna tuntud kultuuriinimesega, kes ei lähe vaatama Albusse maratonetendust, kuna tal on kogu selle projekti suhtes kahtlusi ning õnneks pole ka pileteid ja Wagneri esikale Estoniasse ta sai kutse, kuid kohale ei läinud, sest oli tegemist ja üldse ei viitsi 4, 5 tundi paigal istuda ja kuulata.
Kuigi ma tahaksin ise minna nii Vargamäele kui Wagnerile, oli väga vabastav kuulda kedagi nö trooni kõigutamas.
Sõõm värsket õhku on see, kui keegi söandab kõrgeks kiidetu kohta mokaotsast poetada - ei viitsi...
Ma ise ei viitsi nüüd rohkem ülal olla, aga ikka näe passin ja ootan hääletuse ära, et teada saada, mis sest Leto Svetist siis saab ka.