Oli esimene tööpäev, suur maja, võõrad inimesed ja muu.
Samas tundus see kõik nii normaalne, et isegi ei ole millegi üle kurta.
Kui läksime metsas viimati Karliga üle kitsa purde ja ma küsisin, et kuidas on, kas saad hakkama, siis ta ütles reipalt: Jah, see on mulle niisama lihtne nagu koprale puu närimine!
Hea, kui saaks ka nii öelda, aga täiskasvanuliku tarkusega jään üliigava kommentaari - näis, mis edasi saab, juurde.
Aga ma teen, mis saan ja loodan, et ehk juhtub midagi head...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar