Veidi imelik

Mul tuleb natuke puhkust ja ma lähen niimoodi reisile, et mul pole midagi pooleli ega ripakil. Ma pole päris kindel, kas sellist asja üldse on juhtunud varem.

Majasokkudele

Te olete siin kindlasti kõik väga head majasokud. Mina tõdesin eile õhtul taas, et ma ei ole kuidagi valmis koju jõudes alustama teist tööpäeva, sest tegelikult kestab veel esimenegi.
Seetõttu on mul hetkel teleka peal tolm.
Ja nagu näete, siis ma mitte ei pühi seda ära, vaid kirjutan sellest. Sest arvutil plingib ka õhtuti hulk kaste, mille kaudu hulk inimesi üritab korraga mu tuppa saada. Üks jõudis juba solvuda, et ei vastata.
Aga kuidagi ei viitsi õhtul uuele suhtlusringile minna enam.

Õnneks sattusin lapsega kokku kaubanduskeskuses, kui ta tuli uue ja ägeda staadioni avamiselt, kus  oli osalenud teatejooksus ja saanud avamiseks tehtud plastmedali. Jooksjal oli kõht hirmus tühi ja õhtune söögitegemine lahenes kenasti esimeses kaubanduskeskuse söögikohas.
Koju jõudes oli kell nagunii juba seitse. Mis siin enam keeta ja koristada?

Poeet Alavainu kirjutab kuskil oma raamatus, kuidas peategelane aina ringi sekeldades endale pidevalt kordab: "Järjesta! Järjesta!" No et, mis on olulisem ja mida on kõige kiiremini vaja teha. Teinekord see töötab ka, kui lihtsalt jõuga asjad ritta panna ja siis järjest hakata tegema. Ma nüüd ka järjestan: esmalt joon kohvi, siis helistan kärsitule seenekasvatajale ja siis sõidan Rakverre kohtuma toreda jõumehega, kes on korraks Eestis käimas.
Silmaga näha, et seda tolmu ei hakata siin ka täna pühkima.

Oodates pargis

Peab ütlema, et seda ei oleks ma osanud ette näha, kuigi ma ei tea, kas ma oleks taolise juhtumi ka välistanud.

Ta toidab haned ära ja siis lendab

Vabandust, aga ma käisin jälle vana inimese juures.
Mul oli ta pärast mure. See vana inimene sõidab homme elu esimesele pikale reisile ja oli närvis. Parasjagu söötis ta hanesid ja muretses.

Raamatu lend

Käisin külas vanal inimesel. Kolleeg tuli kaasa, sest ta mäletas vana inimest vanast ajast ja vana inimene oli siis väga tähtsal ametikohal.
Olime natuke valmis, et memmes on seetõttu üle keskmise bravuuri. Mina olin isegi valmis, et tuleb tüli ja tegin ettepaneku ennetavalt võtta kaasa pudel konjakit.
See oli üldiselt hea mõte.
Tüliks küll ei läinud ja mõtted käisid üles-alla, kohati pidin pingutama, et aru saada, mis ajast jutt käib. See nagu hüppas natuke.
Vana inimene oli ühe raamatu kirjutanud, see oli hea põhjus tal külas käia, kuigi minu meelest oleks temaga võinud niigi rääkida. Täna, kui teksti kokku panin, siis mõtlesin, et ta ju tegelikult teab veel palju rohkem. Et oleks võinud veel küsida. Aga siis kui sealt lahkusime hüppasid meie enda mõtted ka juba segaselt ringi. Eeskätt olime väga üllatunud - mingit bravuuri polnud, oli üsna üksildane inimene. Suurem osa sellest, mille nimel oli ta töötanud, on kokku varisenud ja üldse. Kes teab, mis see õige oleks olnud. Vaatasime kolleegiga autos üksteisele otsa ja küsisime - mis see nüüd siis oli?

Nojah aga mitte selles pole asi. Koju tulles olin väga uimane ja ootasin haigutades sõpra maalt, kes soovis ööbima tulla. Lõpuks ei jaksanud ma enam oodata ja vajusin voodisse viis minutit enne seda, kui ta ukse taga kolistas. Siis oli juba hilja. Mõtted memmekese juures, surusin külalisele teki sülle ja vajusin voodisse tagasi. Poolunes tuli kogu vestlus uuesti silme ette, ent nüüd istus laua ääres veel pikka kasvu vana mees. Ilmselt proua ammusurnud abikaasa. Ta tahtis ka kogu aeg midagi öelda.
Mõtlesin unes, et ei-ei, seda inimest seal ei olnud! Hetk hiljem käis põnts - nuts raamatuid kukkus mu raamaturiiuli ülemiselt riiulilt alla. Jamasin oma unenäoga edasi ja veidi aja pärast kukkus ülejäänud riiulitäis samuti alla.

Ma saan aru, et see on tobe. Kindlasti on põhjus, miks raamatud riiulist keset ööd minema lendavad. Arvatavasti mm... noh küllap sellel on seletus. Aga ikkagi.
Järgmisel päeval kõndisin aias selle üle pingsalt mõeldes ringi ja arutasin omaette, et ei ole ilus niiviisi köiteid loopida, mõned olid veel päris paksud ja rasked ka.
Võtsin aiatooli, istusin sellele, üks kruvi murdus ja ma kukkusin tooliga pikali. Põmm.

Kalle teeb üllatuse

Ühel päeval rääkisin Ülemiste parklas tuttavaga, kui meie juurde astus natuke ümar mees. Segasest jutust taipasin, et ta oli tulnud maalt kellelegi külla, tuigerdas vindisena teel, jäi takso alla, sattus haiglasse ja on nüüd ilma rahata, sest haigekassat tal pole ja haiglast välja lastes võeti kõik raha ära. Et nüüd oleks vaja saada Võrru ja sealt edasi. Püüdis hääletada, aga peale ei võetud, täitsa häda kohe.

Mõtlesin, et mine tea, ehk räägib õigust. Ja kui elu jääb 15 euro taha toppama, on tobe küll. Ja et kui ei räägi õigust ja raha peos, poodi jookseb, pole ma ka suuremat kaotanud. Nii-et andsin ärevusest lakkamatult vadistavale tegelasele raha ja oma visitka, et kui on paremad ajad, siis võiks kohvile kutsuda.

Kuna ta oli nimetanud ka küla, kus oma jutu järgi elab ja töötab, siis mõtlesin, et Eesti on piinlikult väike - tema jutu kontrollimiseks piisaks vaid ühest kõnest inimesele, keda ma sealt juhuslikult tean. Kuid olgu. Vahet pole. On päevi, kui inimesi tuleb nende endi huvides uskuda, olgu nende jutt õige või mitte. See võib mõjuda mõnel juhul nimelt väga tervendavalt ja eneseusku taastavalt.

Unustasin seiga kohe ära ja sattusin segadusse, kui sain mõne päeva pärast kõne: "Tere! Kalle siin! Noh, see, kellele te raha andsite. Ma tahaks ära maksta ja kohvi ka..."

Maigutasin üllatuses paar korda niisama suud. Kes seda enne on kuulnud, et tänaval raha nuiavad inimesed tagasi maksavad? Mul polnud aega kohvi jooma minna ja rahaga soovitasin tal midagi head teha. Kalle rääkis, et sai sõbraga kokku, kes aitab tal Norra tööle saada ja et asjad lähevad muudkui ülesmäge. Seda oli kena kuulda. Peaaegu nagu muinasjutt.

Metsas ja kabinetis

Sel nädalal tegin uue rekordi, kui ütlesin pojale, et huh, on vast raske ja väsitav nädal ja tema vastas mind pikalt vaadates, et on esmaspäev ja kell pole veel kuus.

Olin eelmisel õhtul käinud üht seapõldu vaatamas ja tagasi koju jõudsin sealt alles peale südaööd. Ma ei tea, kas see käik tasus ära. Eks nii ja naa. Siga igatahes polnud.
Järgmisel päeval aga rääkisin ühe mehega Lääne-Virumaalt, kes oli põllul karu näinud. "Tule ja vaata ka, kui tahad," ütles ta peaaegu kohe.