Käisin külas vanal inimesel. Kolleeg tuli kaasa, sest ta mäletas vana inimest vanast ajast ja vana inimene oli siis väga tähtsal ametikohal.
Olime natuke valmis, et memmes on seetõttu üle keskmise bravuuri. Mina olin isegi valmis, et tuleb tüli ja tegin ettepaneku ennetavalt võtta kaasa pudel konjakit.
See oli üldiselt hea mõte.
Tüliks küll ei läinud ja mõtted käisid üles-alla, kohati pidin pingutama, et aru saada, mis ajast jutt käib. See nagu hüppas natuke.
Vana inimene oli ühe raamatu kirjutanud, see oli hea põhjus tal külas käia, kuigi minu meelest oleks temaga võinud niigi rääkida. Täna, kui teksti kokku panin, siis mõtlesin, et ta ju tegelikult teab veel palju rohkem. Et oleks võinud veel küsida. Aga siis kui sealt lahkusime hüppasid meie enda mõtted ka juba segaselt ringi. Eeskätt olime väga üllatunud - mingit bravuuri polnud, oli üsna üksildane inimene. Suurem osa sellest, mille nimel oli ta töötanud, on kokku varisenud ja üldse. Kes teab, mis see õige oleks olnud. Vaatasime kolleegiga autos üksteisele otsa ja küsisime - mis see nüüd siis oli?
Nojah aga mitte selles pole asi. Koju tulles olin väga uimane ja ootasin haigutades sõpra maalt, kes soovis ööbima tulla. Lõpuks ei jaksanud ma enam oodata ja vajusin voodisse viis minutit enne seda, kui ta ukse taga kolistas. Siis oli juba hilja. Mõtted memmekese juures, surusin külalisele teki sülle ja vajusin voodisse tagasi. Poolunes tuli kogu vestlus uuesti silme ette, ent nüüd istus laua ääres veel pikka kasvu vana mees. Ilmselt proua ammusurnud abikaasa. Ta tahtis ka kogu aeg midagi öelda.
Mõtlesin unes, et ei-ei, seda inimest seal ei olnud! Hetk hiljem käis põnts - nuts raamatuid kukkus mu raamaturiiuli ülemiselt riiulilt alla. Jamasin oma unenäoga edasi ja veidi aja pärast kukkus ülejäänud riiulitäis samuti alla.
Ma saan aru, et see on tobe. Kindlasti on põhjus, miks raamatud riiulist keset ööd minema lendavad. Arvatavasti mm... noh küllap sellel on seletus. Aga ikkagi.
Järgmisel päeval kõndisin aias selle üle pingsalt mõeldes ringi ja arutasin omaette, et ei ole ilus niiviisi köiteid loopida, mõned olid veel päris paksud ja rasked ka.
Võtsin aiatooli, istusin sellele, üks kruvi murdus ja ma kukkusin tooliga pikali. Põmm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar