Vabandust, aga ma käisin jälle vana inimese juures.
Mul oli ta pärast mure. See vana inimene sõidab homme elu esimesele pikale reisile ja oli närvis. Parasjagu söötis ta hanesid ja muretses.
"Mul on nii palju küsimusi," hädaldas ta.
"Hästi, lähme tuppa ja võtame need ette!"
"Tuppa!" Vana inimene ehmatas ja tema tütar veel rohkem. "Me pole sellega nagu arvestanud..."
Tuba oli selline... natuke korratu. Aga omanikule kindlasti mugav. Tuli natuke sekeldada, et istumiskoht tekitada mulle. Näpunäide ka teistele: kui majas on palju kasse ja tundub, et midagi ei ole hingata, siis on tegelikult oluline esimesed kümme minutit ära kannatada. Siis juba harjub.
Nojah. Kohvrit ei olnud, aga riidepamp oli valmis pandud. Arutasimegi siis üksipulgi. Et kuhu lennujaamas minna, mida kaasa mitte võtta, mis järjekorras miski juhtub, kuipalju on kuskil aega, kui mitu sammu tuleb teha. Kui palju maksab toit. Kui soe võiks olla. Mida arst arvab.
No mis teha! Esimene reis on esimene reis.
"Ma oleksin nooruses tahtnud nii väga käia, ajalugu ja maailm on mind alati väga huvitanud. Siis ei saanud. Ja nüüd... nüüd olen juba nii vana ja haige," kurvastas vanaproua.
Ta rahunes oluliselt, kui kuulis, et tulen kaasa. Et mis ta siis üldse tütre reisi maksiski! Ei hakanud targu ütlema, et ma ei ole siiski mõeldud seal ühe inimese tugiisikuks. Ma loodan, et nad mõlemad kohanevad ja see kõik meeldib neile.
Täna jätkasime telefonitsi vestlust ja küsimusi oli jälle juurde tulnud. Ei, lend Kreekasse ei kesta kaheksa tundi. Ei, ajavahe ei ole ka kaheksa tundi. Ei, Surnumeri asub teises riigis. Ei, me ei lenda maailma kuklapoolele. Eee....kohvrit üldse ei võta? Tulete ainult käekotiga? Pange vähemalt rohupurgid tütre kohvrisse...
Kuulnud, et arsti hinnangul püsib üks puus koos vaid ausõna peal, hakkasin jälle muretsema. Helistasin reisifirmasse ja leppisime kokku ratastooli lennujaamades.
Huh. No pole viga. Karudki on tantsima pandud ja see inimene ikka väga tahab maailma näha. Söödab haned ära ja näebki.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar