Peab ütlema, et seda ei oleks ma osanud ette näha, kuigi ma ei tea, kas ma oleks taolise juhtumi ka välistanud.
Nimelt palus tuntud dirigent mul tungivalt tulla endaga kesklinna parki kohtuma. Ma mäletan aegu oma lapsepõlvest, kui tema ilmumine telesse oli alati huvipakkuv sündmus. Omamoodi kulminatsioon oli üheksakümnendate alguses, kui tekkis võimalus vabamalt liikuda ja tema käimisi orkestritega rohkelt kajastati.
Poleks osanud arvata, et tuleb päev, kui ma kõnnin läbi kollaste kastanilehtede parki selle pingi juurde, kus ta armastab istuda ning palun lahkuda kahel suurel noormehel, kes seal samal ajal paksu patakat raha üle loevad.
"Näete, siin pingil on tema nimi ja sealt tuleb ta ise. Andke andeks, ehk saate natuke aega mujal istuda?"
"Poleks arvanud, et siin selline asi on," torisesid kutid ja liikusid teisele pingile.
Dirigent jõudis ise vahepeal ka kohale. "Vaat siis, polegi ammu olnud juhust pargis mõnd meest oodata," viskasin nalja.
"Ma ei jäänud ju hiljaks," võttis tema seda kohe hinge ja istus kähku oma pingile, endal käes suur ümbrik, millel minu nimi peal.
Vaat see pilt jäi mulle meelde. Kuigi muidugi olen ma ainult vahendaja ja ümbrikus oli saadetis laiemale auditooriumile.
Elus tuleb ikka naljakaid asju ette.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar