Olin eelmisel õhtul käinud üht seapõldu vaatamas ja tagasi koju jõudsin sealt alles peale südaööd. Ma ei tea, kas see käik tasus ära. Eks nii ja naa. Siga igatahes polnud.
Järgmisel päeval aga rääkisin ühe mehega Lääne-Virumaalt, kes oli põllul karu näinud. "Tule ja vaata ka, kui tahad," ütles ta peaaegu kohe.
Kui selgus, et ta tõesti seda tõsiselt mõtleb, oli seeme külvatud. Et karu tuleb, seda ma ei uskunud. Siiski sain kaasa fotograafi, kes polnud varem looduses karu näinud ja läks ärevaks ning tühistas kokkulepitud õhtusöögi, et kaasa tulla ("Saan ka homme süüa!"). Asi on selles, et keerulistes valgustingimustes tulevad pildid nagunii pigem viletsad. Kui neid teen mina, siis öeldakse, et nojah, oleks võinud professionaali saata. Kui samasuguseid pilte teeb professionaal, siis ei öelda midagi. Nii-et oli suur kergendus koos minna. Pealegi talun ma väga kehvasti hiliseid tagasisõite, kuhugi minek ja seal olek on okei, aga kui siis tuled kuskilt kaugelt, kell on palju, väsimus murrab, võitled tülpimusega... noh, ei ole just meeldiv.
Ühesõnaga - karu tuli tõepoolest metsast välja ja müdistas ringi. Oli üsna ulmeline kogemus, sellest saab lugeda SIIT.
Kolleegid ütlesid hiljem, et muidugi nad keegi ei uskunud, et me karu näeme. Nojah, ma lootsin, et see võib nii minna. Kui ei, siis saan vahetult toreda kohalikuga suhelda.
Teine asi, millesse ma viimase minutini uskusin, oli järjekordne kohtumine tähtsa inimesega, kelle ajakavva ma kuidagi ei mahtunud. Ma olin sisemiselt siiski täiesti veendunud, et tuleb mingi võimalus ja koostasin karu juurest tulles küsimusi. Ja neid läkski vaja, tulemus SIIN.
Nädalad on erinevad. Küll tuleb ka neid, kus pole karusid ega tähtsaid isikuid ja saab rahulikumalt võtta. Sest üldiselt on ju tore, kui on midagi teha.
(Andres P. pildid, kopida ja kuskil mujal küsimata avaldada ei tohi.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar