Mul tuleb natuke puhkust ja ma lähen niimoodi reisile, et mul pole midagi pooleli ega ripakil. Ma pole päris kindel, kas sellist asja üldse on juhtunud varem.
Kui kevadel lapsega Kreetale sõitsime, siis ma tegin lennujaamast viimase kõne vanataadile, kes oli saksa sõjaväes võidelnud ja röökisin teist kõrva kinni surudes seal üle valjuhääldi: "Kus te läksite? Metsa peitu? Saapaid polnud? Millal? Kuuskümmend aastat tagasi, aga kõik on täpselt meeles?"
Ja siis istusin oma kauni vaatega hotellitoa rõdul, nina arvutis ja ahastasin, sest ei saanud fotopanka sisse.
Nüüd ei antud isegi ühtegi kiiret tööd ja nii palju on aega, et teen siin lapsele pirukat veel ja pesen viimaseid asju üldse mitte viimasel minutil. Harjumatu.
Ma muidugi ei tea ka, mida õieti peaksin kaasa võtma. Lendan homme Iisraeli, kus on päeval soe ja öösel jahe või noh, 14 kraadi. Plaanime Vahemerega uidata, vaadata, lonkida, passida ja natuke matkata. Loomulikult on plaanis Jeruusalemm, seal on alati huvitav, isegi kui oled korra käinud. Minu isiklik soov on veeta üks öö Petlemmas ühes nunnakloostri külalistemajas. Seal pidavat olema ka kena katusevaade ja ainus asi, mille üle kaevatakse, on hommikune kellamäng.
Oleme ära 10 päeva ja võtame ette ka pikema lonkimise ühel matkateel Galilea lähedal ja põhimõtteliselt jõuamegi lõpuks Naatsaretist Kapernauma välja.
Ma ostsin natuke toitu ka kaasa - karbi räime tomatis, mida süüa matkaraja suurimal tipul, Arbeli mäel. Stiili peab ju ka olema.
Aga muust ka. Eelmises postituses mainisin, et lähen vestlema toreda jõumehega. See oli asi, mille pärast ma üldse ei muretsenud, aga asjata. Mure võib alati tulla. Selleks korraks olid selleks kolleegid, kes ka kõik tahtsid rääkida, trügisid ette ja vahele ja pärandasid mulle tüdinenud ja minema kibeleva isiku, kes kaebas hoone koridore täitva kohvikust tuleva rasvalõhna üle ja soovis vestelda kõige lärmakamas kohas. "See kisa käib peast läbi, mõte kaob ära," kaebas ise. Tulemus oli päris karm. Diktofonil oli kohutav lärm ja sellel tasane jutt, mille kuulamiseks tuli volüümi juurde panna, nii, et lärm muutus kurdistavaks. Olin uimane ja kuri, kui asja sain ära kuulatud. Õnneks on jõumees endiselt tore ja see seda kõike natuke tasandas.
Aga egas midagi. Lähen pakin edasi.
Luban, et hoian blogilugejaid Õlimäel seistes meeles ja soovin teile sealt rahu, otsustusjulgust ja rõõmsat meelt. Need kuluvad ikka ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar