Saarel

Mind kutsuti saarele peremehe juubelile. Ilm oli tormine. Vahemeri oli riskinud kaasa tulla ja hakkas juba linnast minnes sellele tähelepanu juhtima, tema nimelt ei tunne end veel kõikuvatel alustel kindlalt.

Ma ei öelnud talle, et tuul on väga kõva ega ka seda, et peremeest kutsutakse Hulluks Kapteniks, kuna ta käib merel ka siis, kui seal kajakadki ei lenda.

Hull Kapten oli ise suht sõnaaher. Hiljem sain aru, et oli ka põhjust, pidev tuul oli 17 ja puhangud 25! Seega oli kogu ettevõtmine piiripealne. Otsustasin siiski, et kui Vahemeri väga muretseb, siis me lihtsalt ei lähe saarele ja nii on. Õnneks ta siiski ronis paati, hädaldas, hoidis silmi kinni ja ennustas peatset vajadust koti järgi. Tasapisi ta harjus, hakkas ringi vaatama ja usaldus kapteni vastu kasvas. Kaasasolevad lambakasvatajad olid ka lahked ja toetavad. Saime päris korralikku lainet, vett tuli ikka rooliruumi ka. Ma seda ei hakanud ka Vahemerele rääkima, et kui ma küsisin kaptenilt, et kus siis naine on, vastas ta, et see pole nõus nii hullu ilmaga paati istumagi.

Meil oli kindel plaan kartueid võtta. Olin ammu lubanud, et aitan sea teha. Kui kõiksugu rahvas maitsvat praadi ja kooki sõi, võtsime korvid ja konksu ja hakkasime peale. Ühe konksuga ei läinud asi just kiiresti, aga kaks vagu saime üles. Ega see küürutamine just lust olnud, pärast oli kere ikka kange. Aga nad andsid mulle kevadel suure kotitäie oma kartuleid, mis olid väga maitsvad ja ma tahtsin natuke vastu aidata. Et oleks tasakaal ja nii.