Käisin kahel raamatuesitlusel järjestikustel päevadel.
Esimene oli ühe tähtsa ja tuntud inimese oma. Läksin veidi varem, et jõuaks teisi raamatuid ka vaadata. Inimene oli aga juba koos kaasautoriga kohal ja rõõmustas hirmsat moodi, kui mind nägi: "Oh, no üks inimene vähemalt on olemas!" Palus mu enda kõrvale istuma ja vestles innukalt. Tasapisi aga tuli veel tähtsaid ja tuntuid, kuni toolid olid täis ja raamatuostjaid pikk saba ja siis läks ta tuju veel paremaks.
Täna läksin järgmisele esitlusele. Jõukas ärimehest autor tuli parklas pika sammuga vastu, selline saagu-mis-saab nägu ees, et pidasin auto kinni ja hüüdsin tere ja et sinu pärast ma tulin! "Ma armastan sind," rõõmustas tema hirmsat moodi. "Sest et sa tulid minu pärast!" Ta edasi läks juba päris kepslevalt, ilmselt mõtles ka, et noh, igatahes üks inimene on olemas!
Tegelt tuli päris palju neid veel juurde.
Mõlemad autorid palusid edaspidi tulla endaga veini jooma, kuigi see võis olla ka esimene eufooria.
Ma mõtlesin siiski, et raamatuesitlus on üks mõtlemist vajav asi - esimene neist oli liiga lühike ja keskendus tegijateringile ja kõik nad siis kiitsid üksteist. Teine läks ehk pikale ja võib-olla mõne isiklikumat laadi küsimuse küsimise võiks enne omavahel kokku leppida ka.
Lisaks ma mõtlesin, et kui mina peaksin kunagi mõne raamatu kirjutama, siis ma ei tea, kas ma üldse tahaks seda esitleda ja kui, siis ma lepiks enne sõpradega kokku, et vähemalt nemad tulevad kohale ja sõidaks nendega hoopistükkis näiteks Koeru raamatukokku kõike seda tegema. Sinna tuleb kohalik leht ju ikka kohale, nii oleks väike kajastus ka naksti olemas.
Aga ma loengi nüüd oma uhiuusi raamatuid.
neljapäev, 12. mai 2016
esmaspäev, 2. mai 2016
Poisid autos rääkisid
Vedasin kahel õhtul poega ja tema sõpra rattavõistlustelt koju.
Väga huvitav oli. Selgus, et poisid räägivad omavahel palju liikumisest ja ettheitvalt nendest, kes ei viitsi üldse liigutada ja söövad pidevalt burkse.
Eile kritiseeris sõber mu last, sest see oli kananagitsaid ostnud. "Mina toitun igatahes tervislikult," tänitas ta. "Ma olin ju pika päeva juba kohal olnud, seal ei olnud muud, sa tulid hiljem," kaitses laps ennast. Seejärel keskendusid mõlemad suurhalli toitlustuse kritiseerimisele, kus lihtsalt ei olnud midagi normaalset süüa!
Siis rääkisid nad hinnetest.
"Mis sul see töö tuleb?"
"Ma ei tea, kolm-neli."
"Mis, mul tuleb neli-viis ma arvan."
"No, ma ei tea, tundus lihtne, aga kunagi ei oska arvata ju."
Jne.
No ma saan aru. Tundlik iga. Tervislik toitumine on meil tõesti pidevalt jutuks, aga noh kasvuhüppeid tegevad noorukid ikka enda vastu ei saa. Meil on hetkel laps otsustanud mitte süüa ja leiba või saia, mis tähendab, et ta sööb ainult kooki.
Väga populaarsed on smuutid ja puuviljad, aga... ega päev ilma kommide või šokolaadita siiski looja ei saa minna. Midagi magusat peab selles olema. Õnnis iga. Ma mäletan, kuidas mu vend sõi kottide kaupa komme ja mahtus veel viiendas klassis esimese klassi pükstesse, need olid lihtsalt hirmus lühikesed. See pikkusse kasvamine on lihtsalt kohutavalt energiatvõttev. Hull on ka see, et samal ajal peab hea välja nägema ja mahtuma kitsasse särki.
Suurhalli tuledepargivihus vaatasin, et mõlema poisi juustes on näha geeliläiget. Nunnud sihukesed.
Väga huvitav oli. Selgus, et poisid räägivad omavahel palju liikumisest ja ettheitvalt nendest, kes ei viitsi üldse liigutada ja söövad pidevalt burkse.
Eile kritiseeris sõber mu last, sest see oli kananagitsaid ostnud. "Mina toitun igatahes tervislikult," tänitas ta. "Ma olin ju pika päeva juba kohal olnud, seal ei olnud muud, sa tulid hiljem," kaitses laps ennast. Seejärel keskendusid mõlemad suurhalli toitlustuse kritiseerimisele, kus lihtsalt ei olnud midagi normaalset süüa!
Siis rääkisid nad hinnetest.
"Mis sul see töö tuleb?"
"Ma ei tea, kolm-neli."
"Mis, mul tuleb neli-viis ma arvan."
"No, ma ei tea, tundus lihtne, aga kunagi ei oska arvata ju."
Jne.
No ma saan aru. Tundlik iga. Tervislik toitumine on meil tõesti pidevalt jutuks, aga noh kasvuhüppeid tegevad noorukid ikka enda vastu ei saa. Meil on hetkel laps otsustanud mitte süüa ja leiba või saia, mis tähendab, et ta sööb ainult kooki.
Väga populaarsed on smuutid ja puuviljad, aga... ega päev ilma kommide või šokolaadita siiski looja ei saa minna. Midagi magusat peab selles olema. Õnnis iga. Ma mäletan, kuidas mu vend sõi kottide kaupa komme ja mahtus veel viiendas klassis esimese klassi pükstesse, need olid lihtsalt hirmus lühikesed. See pikkusse kasvamine on lihtsalt kohutavalt energiatvõttev. Hull on ka see, et samal ajal peab hea välja nägema ja mahtuma kitsasse särki.
Suurhalli tuledepargivihus vaatasin, et mõlema poisi juustes on näha geeliläiget. Nunnud sihukesed.
laupäev, 30. aprill 2016
Saarel
Käisin saarel, kus toimusid talgud. Nad kutsusid ja ma kuidagi olin nõus. Hiljem oli muidugi kahju nagu ikka, sest nädalavahetusi on nagunii vähe.
Olen seal saarel või õieti saartel varem käinud ühe korra ja see oli õudne päev, siiani tuleb vastik maitse suhu, kui meenub.
Olen seal saarel või õieti saartel varem käinud ühe korra ja see oli õudne päev, siiani tuleb vastik maitse suhu, kui meenub.
neljapäev, 28. aprill 2016
Riskid
Ma justkui nooremana olin veidi uljam. Ohud ei olnud üldse reaalsed.
Täna hommikul küsisin lapselt, kas ta tahaks langevarjuga hüpata. Tema kohe tahtis.
"Aga see hetk enne lennukiukselt välja hüppamist? Kas sa saad sellega hakkama?"
"Muidugi, mul on väga tugevad jalad!"
Tal ei tulnud isegi pähe, et see võib tähendada tugevat eneseületust. Et vaatad alla ja maa on kaugel ja tuul vihiseb ja.
"Ei, sellega pole mingit probleemi," kinnitas tema, kui olin uuesti seletanud.
Ma mõtlen, et ehk peaks talle siiski langevarjuhüppe ostma. Sest muidu jääb ka vanaks ja muutub kartlikuks ja saagi hirmust segasena kõrgusest alla hüpata?
Täna hommikul küsisin lapselt, kas ta tahaks langevarjuga hüpata. Tema kohe tahtis.
"Aga see hetk enne lennukiukselt välja hüppamist? Kas sa saad sellega hakkama?"
"Muidugi, mul on väga tugevad jalad!"
Tal ei tulnud isegi pähe, et see võib tähendada tugevat eneseületust. Et vaatad alla ja maa on kaugel ja tuul vihiseb ja.
"Ei, sellega pole mingit probleemi," kinnitas tema, kui olin uuesti seletanud.
Ma mõtlen, et ehk peaks talle siiski langevarjuhüppe ostma. Sest muidu jääb ka vanaks ja muutub kartlikuks ja saagi hirmust segasena kõrgusest alla hüpata?
teisipäev, 19. aprill 2016
Üks reis
Ilmselt ühegi mu reisi kohta pole nii palju küsitud, kui seekord Ghana kohta. Mõned on tahtnud isegi kokku saada, et sellest pikemalt rääkida. See viib mu suurde hämmingusse ja mõningasse ebalusse, sest ma pigem hoidun oma elust rääkimast, sest kardan inimesi tüüdata või sundseisu panna - noh, et peavad kuulama, sest see on viisakas.
Aga olgu.
Esiteks - ma pidin kaardilt vaatama, kus Ghana asub ja ma ei teadnud, mis on pealinn (Accra).
Kui ma lugesin, et see on endine Kullarannik, siis midagi koitis ja samuti meenus, et see kant oli üks orjarannikutest.
Mulle väga meeldis plaan sõita väikebussiga alt pealinanst üles põhja Burkina Faso (ka üks riik) piirini. Ma päriselt ei teadvustanud, et see on riigi kõige-kõige vaesem ala, kus inimestel ongi nälg varuks ja kulude piir päevas üks euro. Või vähem.
Aga olgu.
Esiteks - ma pidin kaardilt vaatama, kus Ghana asub ja ma ei teadnud, mis on pealinn (Accra).
Kui ma lugesin, et see on endine Kullarannik, siis midagi koitis ja samuti meenus, et see kant oli üks orjarannikutest.
Mulle väga meeldis plaan sõita väikebussiga alt pealinanst üles põhja Burkina Faso (ka üks riik) piirini. Ma päriselt ei teadvustanud, et see on riigi kõige-kõige vaesem ala, kus inimestel ongi nälg varuks ja kulude piir päevas üks euro. Või vähem.
reede, 18. märts 2016
Endiselt teel
Mul on veel hetk aega, sest bussiga läks aega ja saan istuda külalistemaja jahedas vastuvõturuumis, enne kui pean minema välja sauna (niiske ja 30 kraadi palavust).
Eile olin tagasihoitud naerust lõhkemas. Tulime lennujaamast väikese peetud ja päevinäinud väikebussiga, kui hakkas sadama hirmsa hooga sooja troopilist vihma.
Kõik aknad läksid hoobilt uduseks. Jõudsime kuidagi kohale ja bussijuht arvas, et mis te sinna vihma kätte lähete, ootame, ehk läheb üle. Ghanas on vihm ka piisav põhjus mitte tööle minna.
Noh istusime siis seal uduses bussis. Vihmakest lahistas, minu ees hõõrus välisminni ametnik pead, mille ta ühes augus hüpedes oli bussilakke ära löönud, kõrval nohistas riigikogulane ja püüdis läbi uduste akende midagi näha. See oli naljakas, päriselt. Kui välja läksime, siis saimegi hoobilt märjaks, esimesest sammust. Pole ime, et siin nii niiske on.
Öösel oli mul veidi raske magada, sest tundus, et rott närib seina. See võis olla ka mõni hiiglaslik mardikas muidugi. Igatahes keegi seal oli ja midagi ta näris.
Lisaks lendasid üle maja mürinal lennukid, sest lennujaam on lähedal, aga muud huvitavat ei juhtunud. Väiksminni ametnik leidis, et voodialune on surnud prussakaid täis ja järeldas, et tõrje on korralikult tehtud.
Nüüd läheme tähtsa saadiku juurde ja siis sõidame levialast välja. Vähemalt nii on mind hoiatatud.
Tänane esimene peatus pärast Accrat on Kumasi (1,7 miljonit elanikku ja Ghana kõige kuulsam turg) ja siis edasi otse põhja, kus on Bolgatanga linn ja Kongo küla.
Eile olin tagasihoitud naerust lõhkemas. Tulime lennujaamast väikese peetud ja päevinäinud väikebussiga, kui hakkas sadama hirmsa hooga sooja troopilist vihma.
Kõik aknad läksid hoobilt uduseks. Jõudsime kuidagi kohale ja bussijuht arvas, et mis te sinna vihma kätte lähete, ootame, ehk läheb üle. Ghanas on vihm ka piisav põhjus mitte tööle minna.
Noh istusime siis seal uduses bussis. Vihmakest lahistas, minu ees hõõrus välisminni ametnik pead, mille ta ühes augus hüpedes oli bussilakke ära löönud, kõrval nohistas riigikogulane ja püüdis läbi uduste akende midagi näha. See oli naljakas, päriselt. Kui välja läksime, siis saimegi hoobilt märjaks, esimesest sammust. Pole ime, et siin nii niiske on.
Öösel oli mul veidi raske magada, sest tundus, et rott närib seina. See võis olla ka mõni hiiglaslik mardikas muidugi. Igatahes keegi seal oli ja midagi ta näris.
Lisaks lendasid üle maja mürinal lennukid, sest lennujaam on lähedal, aga muud huvitavat ei juhtunud. Väiksminni ametnik leidis, et voodialune on surnud prussakaid täis ja järeldas, et tõrje on korralikult tehtud.
Nüüd läheme tähtsa saadiku juurde ja siis sõidame levialast välja. Vähemalt nii on mind hoiatatud.
Tänane esimene peatus pärast Accrat on Kumasi (1,7 miljonit elanikku ja Ghana kõige kuulsam turg) ja siis edasi otse põhja, kus on Bolgatanga linn ja Kongo küla.
neljapäev, 17. märts 2016
Teel
Kuna ma ei soovinud seltskonnaga ümber maja uidata, siis on mul hetk aega.
Olen jõudnud Istanbuli. Turkish Airlinesil on selline teenus, et kui nendega lendad ja nad ei saa sulle 12 tunni sees jätkulendu, siis saab tasuta hotelli. Kui lend on, aga sinna pole kohti, siis ei saa.
Meil on teel Accrasse (Ghana pealinn, pole hullu, ma ka polnud varem kuulnudki) ööbimine. Juhus, kui kedagi huvitab, siis see käib nii: tuled Istanbulis lennujaama alalt peaaegu välja ja siis on seal ühes nurgas Hotel Desk, kus võib olla igavene pirakas saba. Letis korjatakse ära lennukiiletid, mis pärast ilusti jälle tagasi antakse ka ja jagatakse inimesed hotellide vahel ära. Siis tuleb oodata, kuni bussid on komplekteeritud ja reisijad transfeeritakse kenasti teab kuhu ära. Meie hotell on väga korralik nelja tärnikas, aga asub kuskil imelikus kohas. Meiega koos maandus bussi valjuhäälne ammeriklanna, kes väitis, et otsis hotel deski kaks tundi, millest ma hästi aru ei saa. Panen selle siiski tema sünnipärase keeleoskuse arvele, küllap seletas pikalt ja põhjalikult ja ajas kõik segadusse. Kõige targem on rääkida märksõnadega, mida kõik teavad ja oskavad esimese silbi peale käega õiges suunas viibata.
Kuna bussijuht lõikas mööda remonditavat teed, siis oli bussis kõigil palju rõõmu, kui ta välja ronis, et teetõke kõrvale lükata ja omatahtsi sealt end läbi suruda. Nii jõudsime kõigist enne kohale, kuid toad saime ikkagi kätte viimasena. Nagu see asi elus käib.
Õnneks on hotelli kõrval pisike supermarket, kust ma vaevumata liiri kurssi arvutama, ostsin mõned banaanid ja juua ja röstitud kikerherneid. Nendega läksin kahjuks alt, sest tegemist on tõelise tervisetootega, mis on seega kenasti maitsetult jahune.
***
Nüüd on juba hommik. Avastasin hommikusöögil nurga, kus olid kuivatatud mooruspuumarjad ja pähklikaste. Näis, millega Aafrika selle üle lööb.
Olen jõudnud Istanbuli. Turkish Airlinesil on selline teenus, et kui nendega lendad ja nad ei saa sulle 12 tunni sees jätkulendu, siis saab tasuta hotelli. Kui lend on, aga sinna pole kohti, siis ei saa.
Meil on teel Accrasse (Ghana pealinn, pole hullu, ma ka polnud varem kuulnudki) ööbimine. Juhus, kui kedagi huvitab, siis see käib nii: tuled Istanbulis lennujaama alalt peaaegu välja ja siis on seal ühes nurgas Hotel Desk, kus võib olla igavene pirakas saba. Letis korjatakse ära lennukiiletid, mis pärast ilusti jälle tagasi antakse ka ja jagatakse inimesed hotellide vahel ära. Siis tuleb oodata, kuni bussid on komplekteeritud ja reisijad transfeeritakse kenasti teab kuhu ära. Meie hotell on väga korralik nelja tärnikas, aga asub kuskil imelikus kohas. Meiega koos maandus bussi valjuhäälne ammeriklanna, kes väitis, et otsis hotel deski kaks tundi, millest ma hästi aru ei saa. Panen selle siiski tema sünnipärase keeleoskuse arvele, küllap seletas pikalt ja põhjalikult ja ajas kõik segadusse. Kõige targem on rääkida märksõnadega, mida kõik teavad ja oskavad esimese silbi peale käega õiges suunas viibata.
Kuna bussijuht lõikas mööda remonditavat teed, siis oli bussis kõigil palju rõõmu, kui ta välja ronis, et teetõke kõrvale lükata ja omatahtsi sealt end läbi suruda. Nii jõudsime kõigist enne kohale, kuid toad saime ikkagi kätte viimasena. Nagu see asi elus käib.
Õnneks on hotelli kõrval pisike supermarket, kust ma vaevumata liiri kurssi arvutama, ostsin mõned banaanid ja juua ja röstitud kikerherneid. Nendega läksin kahjuks alt, sest tegemist on tõelise tervisetootega, mis on seega kenasti maitsetult jahune.
***
Nüüd on juba hommik. Avastasin hommikusöögil nurga, kus olid kuivatatud mooruspuumarjad ja pähklikaste. Näis, millega Aafrika selle üle lööb.
Tellimine:
Postitused (Atom)