"Ma pole teie juures ammu käinud," ütlesin reipalt perearstile.
"Täpselt kaks aastat, just vaatasin," teatas tema.

Olen tagasi. Oli just nii hull nagu arvasin, siiani pole unevõlga tagasi magada jõudnud. Aga juhtus ka üks naljakas asi, mis oli eriline ainult minu enda jaoks.

Pean nendel reisidel ikka tegema ühispilte, kus kogu grupp kaamerasse vaatab. Tavaliselt olen tähelepanu hoidmiseks lugenud paar rida mõnest tuntud luuletusest või laulust, eriti meeldivad inimestele kõiksugu isamaalised reakesed. Näiteks Pompeis lugesin viimase salmi mesipuu poole lendamise laulust, noh, et puhugu vastu surmatuul jne, et ikka lendan isamaa poole.

Aga siis tegime väga naljakaid pilte ühe kuulsa kiriku mademel, kus kõik istusid ühes reas.
"Luuletus nüüd ka, palun," hõikas üks mees ja teised ka tema sabas. Olin just päeval endamisi meenutanud üht kentsakat luuletust, mida kunagi ühel võistlusel lugesin. See on minu enda tehtud ja koosneb neljat reast, millest ühega ma pole eriti rahul ja mis mulle ilmselt seetõttu ka meelde ei tulnud. Lugesin väikse improvisatsiooni abil read siiski ette, jättes targu täpsustamata, mis asi see õieti on või kelle tehtud. Enda jaoks olin siiski väga vapper, sest ma pole mingi luuletaja. Õnneks neile meeldis.

Praegu kodus sealt toodud juustu süües on seda päris kena meenutada. Kui selle ühe rea paika saan, siis loen teile ka luuletuse ette, aga pilti ei tee.

Pakkimise venitamiseks

Kes hakkab varakult pakkima, sellel tuleb varem meelde, et ah sa tont, viimati läks ju kohvril lukk katki! Kes hakkab pakkima hiljem, sellele tuleb see üllatusena.

Nõukogude ajast tulnud inimene siiski suudab selle käepäraste vahenditega parandada ja läheb hingevärinal, kuid lootusrikkalt oma katkise kohvriga siiski reisile. Õhtul ootab mind lend Lõuna-Itaaliasse, Napoli, Sorrento, Capri saar jms.

 Aga elevil ma ei ole mitte üks põrm, sooviksin jääda koju ja veeta aega siin. Ei ole kuidagi nagu sellist tunnet, et peaks kuhugi minema. Lugesin küll juba ka üle Tuglase ja Laikmaa mälestusi, samuti Prometi "Primaverat" ja "San Michele raamatut" (see oli murdeeas eriti raske ja tüütu, kuid oli aja jooksul õnneks pisut paranenud). Meeleolu siiski eriti ei ole, arvan, et tuleb pingutav reis. 

Olengi pakkimist aina edasi lükanud, nüüd vähemalt sain nii kaugele, et kohvri otsa on enam-vähem kuhjatud need asjad, mis peaksid kaasa saama.

Mul on halb komme viimasel minutil ikka haarata midagi, mida ehk võiks võtta igaks-juhuks. Ehk läheb vaja? Muidugi ei lähe. Siis ma võtan veel asju, millest mõtlen, et ah need võin sinna jätta, kui tagasi tulles ruumi pole enam kohvris. Kunagi ei jää aga midagi maha, ikka saavad ära topitud need vanad plätud ja muu.

Noh, mis siin ikka venitada. Kuulan natuke Itaalia folki ja katsun hoo sisse saada.

Mere ääres

Käisime Kalanas ujumas, suured lained on väga ägedad. Üldiselt näeb eemalt kõik ohtlik ja hirmus välja, tegelikult aga nii hull ei ole. Kui murdumiskohast üle ujuda, siis hakkavad need lainemäed toredasti kiigutama. Laps aga arvas, et palju ägedam on lasta lainel endale peale prantsatada ja liival veeretada. Igatahes tuleb meil ikka veel liiva ja kivikesi igalt poolt välja. Vaat see on tore veeprotseduur!

Maainimene ja stress

Kokku oli seal majapidamises sel hetkel seitse inimest ja purjus neist olid kuus. Seitsmes oli 14aastane tüdruk, kes igasuguste masinatega rõõmsalt ringi sõitis.

Sööme kõigepealt kõhud täis!

Maainimesed palusid, et nende üritusele tuleksin.
Ausalt öeldes oli see kaugel mu plaanidest ja soovidest. Nädalavahetus ka veel. Samas on nad olnud allikaks kahel heal lool ja minu poolt vaadates nad võivad helistada küll ja oodata, et neist välja tehtaks.
Maainimesed oli ette valmistanud lookas laua ja üritus algas peremehe ettepanekuga: "Sööme kõigepealt kõhud täis, siis hakkame rääkima!"

Külas

Käisin vahepeal veteranil külas. Hirmus palav oli. Helistasin ette ja ütlesin, et jõuan varem ja viskasin nalja, et pangu veteran ennast riidesse.
"Jah, ma olengi siin praegu päikeseülikonnas," ütles ta seepeale. Jäin hetkeks mõtlema, et mis... või kuidas... aga olgu.
Minu saabudes oli vanahärra kenasti riides ja kammitud.
Kuuldes, et olen autojuhiga, kiirustas ta keldrisse, et tuua sealt maasikanaps ja Vana Tallinn. Lisaks toodi esimest korda kapist välja aastate eest Egiptusest toodud peekrikesed.
Väljas oli +33. Ka 95aastane memm soostus piisakest võtma. Kuna käsi pole enam päris kindel, siis see magus naps lainetas üle serva ka. Algul hakkasime kohe kõik kleepuma, siis hirmsasti higistama.
Pärast läks jutt kohe kõvemaks ja üha huvitavamaks. Vahepeal tuli äike, palavus leevenes ja saime kohe end veel piisakesega kosutada.
Koju sõites jäin kuidagi uimaseks, palavus hakkab ikka mõjuma vist.