Huvitav aeg

Üldiselt ma olen alati pidanud talutubasid kabinettidest enda jaoks paremaks kohaks.

Loomad meres

Kõik sõitsid eile välja merele ja mina jäin kontorisse tööle, kuigi olen alati esimene, kes soovib lainetel õõtsuda.
Laps ütles küll lohutavalt, et ei tea, kas see olekski mulle nii väga meeldinud, sest loksutab ja aega läheb ka.
Aga ma tean seda ju väga hästi. See ongi tore ja töömõtteid välistav. Pealegi nägid nad hülgeid.

Öised raamatud

Mulle päevased uned siiski ei sobi. Eile jäin magama juba varasel õhtupoolikul ning seetõttu vahtisin öösel vedi närviliselt ringi. Ilmselt olin siiski poolunes, sest pähe tuli imelik mõte kasutada seda aega koristamiseks.

Kujund

Kolleeg, kes harva kontoris käib, küsis, miks ma nii vait olen. Et mis viga?
Olin küll tõesti parajasti väga väsinud (ja lisaks soovisin rahus ajakirja lugeda), kuid ehmusin siiski - kas ma olen tõesti nii lärmakas?
Vastasin, et lollgi näib tark, kui vait on (Vana Testamendi aegumatu klassika), mispeale ta ütles, et mu jutt on väga arukas, eriti naise kohta.
See dialoog kiskus ilmselgelt ära, aga mõtlesin, et kõike ei pea võtma ju sisuliselt. Vaid ka nii, et vahel inimesed lihtsalt tahavad suhelda ja pole otseselt oluline, millest räägitakse.
Aga sealt edasi mõtlesin üldse mitte selle kolleegiga seos, pigem nii üleüldse, et on hetki, mil inimestega suhtlemine on nagu surströmmingu avamine. Kui ette ei vaata, purskab kõik laiali, määrib ära ja tükk aega tuleb klaarida ja õhutada.
Aga või siis alati on see külma veega anum käepärast, mille sees gaasidest punnitavaid purke ettevaatlikult avada. Kujundina pole siiski paha, eks ole.

Traumapunktis üleüldse

Ma ei tea maailmastatistikat, aga minuga ei ole enne juhtunud, et saan söögitegemise ajal puuga pähe.
Seekord siis juhtus.

Vaat, kus lugu

Ma mitte sellepärast ei tee kirjutamises pikemaid pause, et mu elus midagi ei juhtu. Pigem seepärast, et ei jõua järge pidada.

Vaatamas

Käisin kahel raamatuesitlusel järjestikustel päevadel.
Esimene oli ühe tähtsa ja tuntud inimese oma. Läksin veidi varem, et jõuaks teisi raamatuid ka vaadata. Inimene oli aga juba koos kaasautoriga kohal ja rõõmustas hirmsat moodi, kui mind nägi: "Oh, no üks inimene vähemalt on olemas!" Palus mu enda kõrvale istuma ja vestles innukalt. Tasapisi aga tuli veel tähtsaid ja tuntuid, kuni toolid olid täis ja raamatuostjaid pikk saba ja siis läks ta tuju veel paremaks.
Täna läksin järgmisele esitlusele. Jõukas ärimehest autor tuli parklas pika sammuga vastu, selline saagu-mis-saab nägu ees, et pidasin auto kinni ja hüüdsin tere ja et sinu pärast ma tulin! "Ma armastan sind," rõõmustas tema hirmsat moodi. "Sest et sa tulid minu pärast!" Ta edasi läks juba päris kepslevalt, ilmselt mõtles ka, et noh, igatahes üks inimene on olemas!
Tegelt tuli päris palju neid veel juurde.
Mõlemad autorid palusid edaspidi tulla endaga veini jooma, kuigi see võis olla ka esimene eufooria.
Ma mõtlesin siiski, et raamatuesitlus on üks mõtlemist vajav asi - esimene neist oli liiga lühike ja keskendus tegijateringile ja kõik nad siis kiitsid üksteist. Teine läks ehk pikale ja võib-olla mõne isiklikumat laadi küsimuse küsimise võiks enne omavahel kokku leppida ka.
Lisaks ma mõtlesin, et kui mina peaksin kunagi mõne raamatu kirjutama, siis ma ei tea, kas ma üldse tahaks seda esitleda ja kui, siis ma lepiks enne sõpradega kokku, et vähemalt nemad tulevad kohale ja sõidaks nendega hoopistükkis näiteks Koeru raamatukokku kõike seda tegema. Sinna tuleb kohalik leht ju ikka kohale, nii oleks väike kajastus ka naksti olemas.
Aga ma loengi nüüd oma uhiuusi raamatuid.