Vaatasin Postimehe leheküljelt filmi Annika Tõnurist. Eriti rõõmus see pole, kuid ikkagi huvitav. Kuna inimene on juba ammugi surnud, siis oli kasutatud mitmesuguseid vanu filmilinte ja sealt mul veidi midagi koitis ning kui end guugeldades järele aitasin, siis jah, ma olen teda laval näinud küll.
Muidugi olin siis üsna lapsuke ja mäletan peamiselt kogumuljet "Cosi fan tutte" etendusest, terviklikku ja sädelevat. "Silvat" mäletan ka.
Tõnuri kaotas haigusest hoolimata lauldes hääle ja teatrist kõrvalejäämine põletas ta mauhti ka muidu läbi. Lisaks oli majanduslikult raske aeg ning vahepeal oli pere ainus sissetulek palk, mille teenis tema keskkooliõpilasest tütar õhtuti tööl käies. Tõnuri olevat ka pudeleid korjanud, et lisaraha saada. Oli see nii või ei, mine tea, igatahes vaesed nad olid ja hädas ka.
ETVst oli sarjas "Meie inimesed" saade noormehest, kes teenib raha YouTube videosid postitades. Ka tema räägib seal, et vahepeal oli tema emal nii vähe raha, et hea, kui kahe päeva peale sai paki kiirmakarone süüa ning seetõttu oli ta oma klassi kõige kõhnem laps. Kui arvutisalongi tööle sai ja esimene palk välja maksti, siis oli see peaaegu šokk - ja saabki osta šokolaadi! Palju ise tahad! Ja saab üleüldse toitu osta! Täitsa lõpp nagu!
Aga ... laulja kahel lapsel pidi ometi olema isa ja youtuberil samuti? Kes saanuks niigi palju aidata, et et ei peaks pudeleid korjama ja pakki kiirmakarone kahe päeva peale jagama?
See on väga häiriv. Ma olen ise ka rääkinud meestega, kelle naised on nad maksmata elatisraha pärast kohtutäituri kätte andnud ja enamasti nad ütlevad, et naine on nõid või midagi muud sellist ja temaga ei ole võimalik rääkida ja teiseks ei saa nad raha maksta, sest neil ei ole ju!
Ühest küljest küll - kui lahkuminek toimub nii, et mees kolib ühisest kodust välja ning peab otsast alustama, võib see olla keeruline. Ent ta ei pea ju valima kõige kulukamat korterit või mis? Ja naisel peab olema raha, et osta süüa ja riideid ja tasuda klassiekskursioonide eest? Kuidas tema saab ja mees ei saa? Mehed on öelnud ka, et hakkavad lapsi toetama siis, kui ise jalad alla saavad jms. See on jabur.
Üks ütles, et kui juba tema peab maksma, maksku siis kõik teised mehed ka oma lastele, sest muidu pole õiglane...
Ma mõtlen ikka, et kuidas siis nii, kas need mehed ise ei taha, et lastel oleks vajalik olemas ja kas nad ei taha nendega aega veeta? Et miks seda peab välja nõudma? Oma lapsega koos olla on ju tore.
Ja see hoolimine on veel tähtsam, kui raha.
Ent näib, et tänane maailm on selline, kus mõistlik kooselu muutub haruldaseks. Isegi kui inimesed abielluvad, ei jää see püsima ning kumbki hakkab jälle otsast peale. (Minu tööl kohatud peredest kõige erilisem oli kooselu, kus kasvasid naise lapsed, kellel oli erinev isa, mehe lapsed, nende ühine laps ja ja siis veel mehe eksnaise laps, kelle ema oli Soome tööle läinud ega saanud väikest poega sinna kaasa võtta.) Lõpuks on nii, et kui ka algus on ilus, siis on parem kohe kalkuleerida nii, et vajadusel saaksid kõigega ise hakkama.
Maailmas pole kunagi varem olnud nii palju inimesi, kui praegu ja mulle tundub ometi, et kunagi varem ei ole oldud oma elu ja otsustega nii üksi.
neljapäev, 14. jaanuar 2016
neljapäev, 7. jaanuar 2016
Väike edu
Eilsel vaevalisel poetuuril õnnestus mul osta teismelisele korralikud talvesaapad, mida ma ei julgenud lootagi ja mis oli boonus. Kinnaste nime all valis ta välja endale õhukesed jooksukindad, villased sõrmikud lubas osta alles siis, kui mõistis, et meeleheitel ema kannatus on otsakorral.
Joppi ma talle leida ei suutnud. "Mul on PALAV," ta peaaegu üürgas, kui üritasin järjekordset kehakatet näidata.
Kõik olid liiga puhvis, paksud ja kohmakad. Kogu Ülemiste keskuses ei leidnud midagi sobivat.
Andsin alla. Vähemalt on tal korralikud saapad, soe tutimüts ja mingid kindad. Ehk siis see üliõhuke tuule- ja vihmakindel spordijakk ka midagi ikka aitab.
See on see linnalapse asi, koolitee on lühike, jalad pikad ja kiired. Mina omal ajal saabusin koolist teinekord külmast valge ninaotsa või kõrvalestaga ja oi, kuidas need kipitasid. Nahk tuli ka maha pärast.
Ja kuna lapsed olid sel ajal ju pidevalt väljas, siis pandi ikka kaks paari käpikuid, "niidisokid" ja villased sokid. Ikka hakkas mingil ajal külm. Nii-et kuigi ma ise ei ole ka paksude riiete austaja, ma siiski hoolitsen selle eest, et need oleks mul olemas ja läheduses.
Lapsel on aga ilmselt mingi karm viikingigeen, millega käib kaasas suurem külmataluvus.
Vt ka raamatut "Orm Punane".
Joppi ma talle leida ei suutnud. "Mul on PALAV," ta peaaegu üürgas, kui üritasin järjekordset kehakatet näidata.
Kõik olid liiga puhvis, paksud ja kohmakad. Kogu Ülemiste keskuses ei leidnud midagi sobivat.
Andsin alla. Vähemalt on tal korralikud saapad, soe tutimüts ja mingid kindad. Ehk siis see üliõhuke tuule- ja vihmakindel spordijakk ka midagi ikka aitab.
See on see linnalapse asi, koolitee on lühike, jalad pikad ja kiired. Mina omal ajal saabusin koolist teinekord külmast valge ninaotsa või kõrvalestaga ja oi, kuidas need kipitasid. Nahk tuli ka maha pärast.
Ja kuna lapsed olid sel ajal ju pidevalt väljas, siis pandi ikka kaks paari käpikuid, "niidisokid" ja villased sokid. Ikka hakkas mingil ajal külm. Nii-et kuigi ma ise ei ole ka paksude riiete austaja, ma siiski hoolitsen selle eest, et need oleks mul olemas ja läheduses.
Lapsel on aga ilmselt mingi karm viikingigeen, millega käib kaasas suurem külmataluvus.
Vt ka raamatut "Orm Punane".
teisipäev, 5. jaanuar 2016
Karge
Oh, kui tore.
Tulin eile maamajja, võiks isegi öelda, et maapakku. Kõik oli kenasti läbikülmanud, lillevaasini välja. Maamaju see õnneks rivist välja ei löö, kaev ju toimib ja ahju saab alati kütta. Meil on siin paar rääbakat ja hõredat akent, kus on ainult üks klaas. Riputasin neile sissepoole asju ette.
"Dekoreerisid," märkis vend.
Noh, umbes nii.
Maja on ju selline, et suvel kasvavad tuppa seina äärde mingid taimed, mis on juured kuidagi seina äärest läbi saanud. Seda arvestades on siin küllalt soe. Ja muidu on ka mõnus, peabki teistsuguste asjadega tegelema, mis muudab rütmi ja tekitab teisi mõtteid.
Kui ma hommikul ärkasin, siis oli teki all kenasti soe, näost käis üle kargemat sorti õhk ja aknast paistis tõusev päike.
See meenutas mulle aega, kui olime lapsed ja elasime ühes vanas talus. Seal oli alati kuskil tuli all ja maja täiesti ja läbinisti soojaks kütta ei olnud suuremate külmadega nagunii võimalik. Ma mäletan, et mingitel puhkudel kiskus toas üks nurk isegi veits härma.Väljas käisime muidugi vetsus, see oli kusjuures suht eemal ja sinna lidusid kõik jalas esimesed suuremad jalanõud, mis ukse juures olid, seljas see, mis varnast kõige pealt kätte saadi.
Polnud otseselt häda midagi.
Ja veab muidugi edaspidises elus sellise piiri üsna kõrgele, kus saab ennast ikka veel mugavalt tunda, kuigi otseselt see tänapäeva mugavuskriteeriumitele ei vasta. Näiteks praegu on väljas -19 ja maja nurkadest õhkab midagi jäist. Aga kui pliidike praksub, oled leidnud kapist sinihallitusjuustu, jõuluks kingitud kalamarja ning sutike leiba, on ikkagi mõnus. Sest mugav ei ole siis, kui on tingimata jube soe ja valge, vaid ka siis, kui saad pärast pingelisi päevi korraks omapäi olla, hinge tõmmata ja teha midagi hoopis muud.
Nagu mina praegu.
Tulin eile maamajja, võiks isegi öelda, et maapakku. Kõik oli kenasti läbikülmanud, lillevaasini välja. Maamaju see õnneks rivist välja ei löö, kaev ju toimib ja ahju saab alati kütta. Meil on siin paar rääbakat ja hõredat akent, kus on ainult üks klaas. Riputasin neile sissepoole asju ette.
"Dekoreerisid," märkis vend.
Noh, umbes nii.
Maja on ju selline, et suvel kasvavad tuppa seina äärde mingid taimed, mis on juured kuidagi seina äärest läbi saanud. Seda arvestades on siin küllalt soe. Ja muidu on ka mõnus, peabki teistsuguste asjadega tegelema, mis muudab rütmi ja tekitab teisi mõtteid.
Kui ma hommikul ärkasin, siis oli teki all kenasti soe, näost käis üle kargemat sorti õhk ja aknast paistis tõusev päike.
See meenutas mulle aega, kui olime lapsed ja elasime ühes vanas talus. Seal oli alati kuskil tuli all ja maja täiesti ja läbinisti soojaks kütta ei olnud suuremate külmadega nagunii võimalik. Ma mäletan, et mingitel puhkudel kiskus toas üks nurk isegi veits härma.Väljas käisime muidugi vetsus, see oli kusjuures suht eemal ja sinna lidusid kõik jalas esimesed suuremad jalanõud, mis ukse juures olid, seljas see, mis varnast kõige pealt kätte saadi.
Polnud otseselt häda midagi.
Ja veab muidugi edaspidises elus sellise piiri üsna kõrgele, kus saab ennast ikka veel mugavalt tunda, kuigi otseselt see tänapäeva mugavuskriteeriumitele ei vasta. Näiteks praegu on väljas -19 ja maja nurkadest õhkab midagi jäist. Aga kui pliidike praksub, oled leidnud kapist sinihallitusjuustu, jõuluks kingitud kalamarja ning sutike leiba, on ikkagi mõnus. Sest mugav ei ole siis, kui on tingimata jube soe ja valge, vaid ka siis, kui saad pärast pingelisi päevi korraks omapäi olla, hinge tõmmata ja teha midagi hoopis muud.
Nagu mina praegu.
esmaspäev, 4. jaanuar 2016
Suurem kiire
Nüüd ma saan korra hinge tõmmata ja võiksin alustada näiteks jõulude ettevalmistustega. Teha pohlavartest pärja uksele ja muud säärast. Ja siis ma võiksin veel nüüd plaanida midagi toredat aastavahetuseks.
Kahjuks said kõik asjad juba läbi, suuremalt jaolt ilma minuta.
Ma jõule mäletan ähmaselt ja aastavahetusel tegin suurema osa aega samuti tööd. Lehe ilmumisplaan ja trükitähtajad on sellised, et vähemalt minul pole õnnestunud praegusel töökohal olles jõulude ajal eriti hinge tõmmata. Teeme siis tavaliselt kolme numbrit korraga ja hea, et hing sisse jääb.
Aga pole hullu. On inimesi, kellel pole üldse midagi teha ja nad ei ole selle üle kunagi eriti rõõmsad.
Praegu on mul aga väike mure - nimelt ei suuda ma teismelisele saada kuidagi sooje riideid selga. Juba eelmisel talvel lidus ta kodu ja kooli vahet kerges pusas, nüüd on tal spordijakk, selline kerge vihma- ja tuulekindel asjandus. "Mul on niigi palav," hädaldas, kui ma ta poes joppide juurde vedasin.
"Nii soe on," karjus täna ja uhas ilma kinnasteta kooli. Oli -13.
Kui siin jõulude ajal mõni soojakraad oli, siis käis rattaga sõitmas T-särgi väel ja rõõmustas, et ometi on mõistlik ilm, ei hakka kohe higistama.
Kuidas teie oma teismelistele riided selga olete saanud?
Lisan videojupi ratturist, keda sunnitakse vähest valget aega raiskama ja puid lõhkuma.
Kahjuks said kõik asjad juba läbi, suuremalt jaolt ilma minuta.
Ma jõule mäletan ähmaselt ja aastavahetusel tegin suurema osa aega samuti tööd. Lehe ilmumisplaan ja trükitähtajad on sellised, et vähemalt minul pole õnnestunud praegusel töökohal olles jõulude ajal eriti hinge tõmmata. Teeme siis tavaliselt kolme numbrit korraga ja hea, et hing sisse jääb.
Aga pole hullu. On inimesi, kellel pole üldse midagi teha ja nad ei ole selle üle kunagi eriti rõõmsad.
Praegu on mul aga väike mure - nimelt ei suuda ma teismelisele saada kuidagi sooje riideid selga. Juba eelmisel talvel lidus ta kodu ja kooli vahet kerges pusas, nüüd on tal spordijakk, selline kerge vihma- ja tuulekindel asjandus. "Mul on niigi palav," hädaldas, kui ma ta poes joppide juurde vedasin.
"Nii soe on," karjus täna ja uhas ilma kinnasteta kooli. Oli -13.
Kui siin jõulude ajal mõni soojakraad oli, siis käis rattaga sõitmas T-särgi väel ja rõõmustas, et ometi on mõistlik ilm, ei hakka kohe higistama.
Kuidas teie oma teismelistele riided selga olete saanud?
Lisan videojupi ratturist, keda sunnitakse vähest valget aega raiskama ja puid lõhkuma.
kolmapäev, 23. detsember 2015
Uus mood
Sel aastal ei kavatsenud ma mingeid kinke teha, aga jäin lappama saksa amazoni. Lõppes nii, et tellisin sealt sületäie asju, mis on nüüd tilkunud ja põhjustanud mulle palju muret. Kas see pakk on nüüd see või võib laps selle ise kullerilt vastu võtta jms.
Ühel ajal kasvab ta muidugi välja vajadusest olla alailma üllatatud ja siis läheb natuke rahulikumalt edasi. Üldse on arenguid - sel aastal ta tegeles oma loosipakiga ise, me arutasime seda minimaalselt, sest kui ta selle avastas, siis oli seda vist juba järgmisel päeval vaja. Traditsiooniliselt ei olnud nad võtnud õpetajat loosipakiringi.
"Nii et ta ei saanudki jälle midagi," täpsustasin üle.
"Ei, kuidas," üllatus laps. "Algul kõik muidugi ütlesid, et oh, ei jõua enam midagi teha, aga ma ostsin talle ilusa suure Rafaello karbi, kirjutasime peale klassi numbri ja peitsime talle tooli peale."
"Et sina maksid selle kinni ja siis kirjutasite kogu klassiga peale?"
"No... jah."
Mis seal ikka siis. Ilmselgelt puudub klassil organiseeriv lapsevanem, kes õpetaja kingi pärast muretseks. Ja lapsed siis lahendavad asja käigult või ei tee seda üldse. Vähemalt on mu lapsel otsustusvõimet. Ehk on pea ees rattaga mäest allasõitmine aidanud seda arendada.
Uued ajad, uued tegutsemisviisid.
Loodetavasti tulevad teil toredad jõulud ja kõik kingid laekuvad õigeaegselt.
Ühel ajal kasvab ta muidugi välja vajadusest olla alailma üllatatud ja siis läheb natuke rahulikumalt edasi. Üldse on arenguid - sel aastal ta tegeles oma loosipakiga ise, me arutasime seda minimaalselt, sest kui ta selle avastas, siis oli seda vist juba järgmisel päeval vaja. Traditsiooniliselt ei olnud nad võtnud õpetajat loosipakiringi.
"Nii et ta ei saanudki jälle midagi," täpsustasin üle.
"Ei, kuidas," üllatus laps. "Algul kõik muidugi ütlesid, et oh, ei jõua enam midagi teha, aga ma ostsin talle ilusa suure Rafaello karbi, kirjutasime peale klassi numbri ja peitsime talle tooli peale."
"Et sina maksid selle kinni ja siis kirjutasite kogu klassiga peale?"
"No... jah."
Mis seal ikka siis. Ilmselgelt puudub klassil organiseeriv lapsevanem, kes õpetaja kingi pärast muretseks. Ja lapsed siis lahendavad asja käigult või ei tee seda üldse. Vähemalt on mu lapsel otsustusvõimet. Ehk on pea ees rattaga mäest allasõitmine aidanud seda arendada.
Uued ajad, uued tegutsemisviisid.
Loodetavasti tulevad teil toredad jõulud ja kõik kingid laekuvad õigeaegselt.
neljapäev, 17. detsember 2015
Ajahüpe
Alles see oli, kui laps sai oma viiendaks sünnipäevaks väikese sinise ratta. Nüüd ta istub vaibal ja vahetab suvel saadud suurel rattal lenksu laiema vastu, mille tellis omateenitud raha eest netist. Juba eelmise lenksuga oli raske ustest läbi tarida ratast (see on meil endiselt toas aukohal), see uus ei mahu kindlasti.
Laps aga ütleb, et tal on seda vahetust kindlasti vaja, sest tal on pikad käed ja hirmus kitsas on sõita muidu. Ma vaatasin eemalt ta käsi, minu meelest täitsa normaalsed. Mul pole ilmaski endal ka pähe tulnud, et peaks hakkama rattal mingeid selliseid juppe vahetama.
Te vahetate rattal lenkse või?
Laps aga ütleb, et tal on seda vahetust kindlasti vaja, sest tal on pikad käed ja hirmus kitsas on sõita muidu. Ma vaatasin eemalt ta käsi, minu meelest täitsa normaalsed. Mul pole ilmaski endal ka pähe tulnud, et peaks hakkama rattal mingeid selliseid juppe vahetama.
Te vahetate rattal lenkse või?
kolmapäev, 16. detsember 2015
Vahel on nii, et teed töö ära ja saadad inimesele näha. Kui asi pole päris selline, millega võiks ise väga rahul olla, ootad tusaselt, et mis saab - kas tuleb teade, et täielik kräpp, see ei saa ilmuda või on OK. Seda esimest pole mul küll juhtunud, kuid teistel inimestel on, seega võimalus on ülal.
Hiljaaegu aga üks inimene ütles, et ei noh, pole viga, täitsa hästi, ma parandan nüüd vead ära ja saadan tagasi... vaat see on ohtlik. See tähendab reeglina, et saad tagasi millegi, kuhu on täitsa suvaliselt ja grammatikat eirates vahele kirjutatud üksikutesse kohtadesse.
Tänad abi eest, silud asjad normaalseks ja oled rõõmus, et niigi läks.
Sel nädalal aga olin väga uhke - kirjutasin ühte lausesse hästi lihtsalt tehnilise kokkuvõtte keerukast leiutisest. Kustutasin selle ära ja panin siis jälle tagasi. "Las parandavad ja arvavad, et ma ei saanud millestki aru," mõtlesin vihaselt, sest ega ma päris kindel polnud, seda asja seletati mulle kohapeal ikkagi pool tundi. Aga see oli üks neid kohti tekstis, kus polnud silpigi muudetud. Vaat see on äge.
Kahjuks ei saa ma mõelda, et nüüd võiks mu füüsika- või matemaatikaõpetaja alles imestada, sest nad kindlasti ei pannud mind tunnis tähelegi ja arvatavasti lehti ka ei loe.
Ma kirjutan varsti natuke Iisraelis käigust ka, mul on mustand alustatud, aga aega ei ole. Ja kui on, siis ei jaksa kirjutada.
Muidu oli väga lahe reis, aga kahjuks näib, et Palestiina postiteenistuse kaudu saadetud jõulukaardid küll kellegini seekord ei jõua. Kas nad sealt postimajast väljagi läksid, seegi on küsitav. Noh, mis parata. Teinekord saadan uuesti.
Hiljaaegu aga üks inimene ütles, et ei noh, pole viga, täitsa hästi, ma parandan nüüd vead ära ja saadan tagasi... vaat see on ohtlik. See tähendab reeglina, et saad tagasi millegi, kuhu on täitsa suvaliselt ja grammatikat eirates vahele kirjutatud üksikutesse kohtadesse.
Tänad abi eest, silud asjad normaalseks ja oled rõõmus, et niigi läks.
Sel nädalal aga olin väga uhke - kirjutasin ühte lausesse hästi lihtsalt tehnilise kokkuvõtte keerukast leiutisest. Kustutasin selle ära ja panin siis jälle tagasi. "Las parandavad ja arvavad, et ma ei saanud millestki aru," mõtlesin vihaselt, sest ega ma päris kindel polnud, seda asja seletati mulle kohapeal ikkagi pool tundi. Aga see oli üks neid kohti tekstis, kus polnud silpigi muudetud. Vaat see on äge.
Kahjuks ei saa ma mõelda, et nüüd võiks mu füüsika- või matemaatikaõpetaja alles imestada, sest nad kindlasti ei pannud mind tunnis tähelegi ja arvatavasti lehti ka ei loe.
Ma kirjutan varsti natuke Iisraelis käigust ka, mul on mustand alustatud, aga aega ei ole. Ja kui on, siis ei jaksa kirjutada.
Muidu oli väga lahe reis, aga kahjuks näib, et Palestiina postiteenistuse kaudu saadetud jõulukaardid küll kellegini seekord ei jõua. Kas nad sealt postimajast väljagi läksid, seegi on küsitav. Noh, mis parata. Teinekord saadan uuesti.
Tellimine:
Postitused (Atom)