Sel aastal ei kavatsenud ma mingeid kinke teha, aga jäin lappama saksa amazoni. Lõppes nii, et tellisin sealt sületäie asju, mis on nüüd tilkunud ja põhjustanud mulle palju muret. Kas see pakk on nüüd see või võib laps selle ise kullerilt vastu võtta jms.
Ühel ajal kasvab ta muidugi välja vajadusest olla alailma üllatatud ja siis läheb natuke rahulikumalt edasi. Üldse on arenguid - sel aastal ta tegeles oma loosipakiga ise, me arutasime seda minimaalselt, sest kui ta selle avastas, siis oli seda vist juba järgmisel päeval vaja. Traditsiooniliselt ei olnud nad võtnud õpetajat loosipakiringi.
"Nii et ta ei saanudki jälle midagi," täpsustasin üle.
"Ei, kuidas," üllatus laps. "Algul kõik muidugi ütlesid, et oh, ei jõua enam midagi teha, aga ma ostsin talle ilusa suure Rafaello karbi, kirjutasime peale klassi numbri ja peitsime talle tooli peale."
"Et sina maksid selle kinni ja siis kirjutasite kogu klassiga peale?"
"No... jah."
Mis seal ikka siis. Ilmselgelt puudub klassil organiseeriv lapsevanem, kes õpetaja kingi pärast muretseks. Ja lapsed siis lahendavad asja käigult või ei tee seda üldse. Vähemalt on mu lapsel otsustusvõimet. Ehk on pea ees rattaga mäest allasõitmine aidanud seda arendada.
Uued ajad, uued tegutsemisviisid.
Loodetavasti tulevad teil toredad jõulud ja kõik kingid laekuvad õigeaegselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar