Maniakaalne naer (leidsin WiFi)

Käisin pressireisiga Lätis-Leedus, sealne internetiga varustatus on masendav!
Praegu olen Setumaal ja siin on WiFi igal pool.
No tegelt ma jah Piusa koopaid ei proovinud ja Obinitsat ka, aga Meremäe vald ja Vastseliina - ma ei soovitaks siit kellelgi minna edasi Läti suunas, teadmatusse ja musta auku.
Käisin eile vaatamas Meremäe mäel Taarka eelesilinastust. Oli pime, külm ja märg. Üks täna kohatud matkaja ütles tabavalt, et see film on absoluutselt mõjuv ka ilma ekstreemsusteta.
Aga see-eest ma nägin tuntud näitlejat, kellel oli mantli all küütlev mutinahkne kostüüm tikanditega, all paksud sukad ja jalas pidžaamapüksid, sest nii õudselt külm hakkas ju...
Muideks eile saunas pani keegi pätt pihta mu rätiku, leidsin selle alles siis täiesti läbimärjana, kui hakkasin ära minema.
Väga alatu mu meelest.
Kahjutundega lahkun nüüd netist ja vaatan, kas leian metsast üles selle naise, kes asju korjab.
Internetttttthhhhhh! Metsas näeme!

89 forever

Järgmisel päeval peale eelmist sissekannet juhtus see, milleks aknad said puhtaks - tubli pikaealine kukkus õhtul pikali ja suri.
Mina olin sellel ajal just kuskil Läti-Venemaa piiril karulaanes.
Sündmuskohale kihutanud A. aga leidis eest sellise kirja:

Tulin täna, kui kõik on juba korraldatud ning lappasin natuke sahtleid, et leida mõnigi näopilt. Muuhulgas leidsin hulgaliselt juhiseid, mis andsid kindlad juhtnöörid kirjutaja surma puhuks. Aja jooksul oli neid redigeeritud ja mõne vajaliku kontakti juurde kirjutatud: surnud.
Kuna ta mees suri 80. aastaselt 1994 aastal, siis sellest ajast peale on hakanud tekkima ka erinevaid paberilipikuid, mis teatavad näiteks, et papa koputas öösel kaks korda aknale, nüüd ma suren!
Aja jooksul on ümber kirjutatud ka mitu telefonimärkmikku ning need on jäänud üha õhemaks (otsisin sealt võimalike sugulaste numbreid, ma ei ole ise ühtegi kunagi näinud) ja viimasel on juba üha sagedamalt kirjas minu enda number. Enamasti on suurelt juures ka A. number, algul märkega minija vend, siis lihtsalt vend ja siis lihtsalt A.
Aga seda ei osanud küll keegi ette ega unes näha, et ühel hetkel on just tema see, kes selle ülal kirjas märgitud kombinee peab üles leidma ja selga sikutama.
Hea, kui on toimiv pere, eks ole.
Ja kurb, kui võõrad peavad hädas kõige eest hoolt kandma.

Täna koju jõudes sain kuulda, et päeval kutsuti eksämmale kiirabi, sest ta tundis end kehvasti ja on üldse väga vilets.
Ta on küll minu osas alati pisut veidrat käitumisjoont ilmutanud, kuid kõmpisin teda siiski vaatama.
Tavapäraste dresside ja mutinahast mantli asemel oli ta selga pannud sinise siidpluusi, mustad püksid ja tumerohelise sooja kampsiku.
"Kuulsin, et arst käis," viskasin ennast istuma, "kas valutab kuskilt?"
Käbedalt sättis ta ennast mulle kõrvale.
"Sellist kohta polegi, kust ei valutaks, " alustas ta jutukalt ja jäi siis toppama.
Rääkis sõna siit ja sõna sealt, kuna minu juttu ei paistnud suuremat kuulvat, siis olin peamiselt vait.
"89..." pobises ta tasakesi. "Ei võetud haiglasse, kästi laboratooriumisse minna homme..."
Siis ikka sõna siit ja sekka teine sealt edasi.
"Näe, mul on siin see potilill, mulle see meeldib, ilus selline ... kui ma suren siis... sulle meeldib või?"
Ohkasin. Potililli ja asju küll, mõtlesin ja vaatasin lina, mis tal akna ees ripub.
"Näh, mõtlesin ikka, et panen siia kardina, aga noh see kardin kah... näe pesin, triibud on aknal peal ülal. Mõtlesin, et kui haiglast tagasi tulen, siis peaks ikka puhas olema, aga kui ei tule, siis las need triibud jääda."
Heldeke, jahmusin endamisi, talle kutusuti kiirabi, sest nii halb on ja tema pesi enne seda kähku aknaid!
Kuulasin veel, et arst käskinud jalgadele sooja vanni õhtul teha ja et las Karl ikka võtab randa rätiku kaasa ja oh seda head poissi, tõi talle päeval vaarikaid, ei mitte, ubasid kaks tükki.
Asutasin uksest välja, sinna oli tekkinud suur kolahunnik. Ikka tõesti suur noh, minust suurem.
"Näh, tõstsin siin prügi välja, ei jõudnud veel ära viia," vabandas siidsärgis haige jõuetult viibates.
Njaa.
89 on 89.

Prangli

Hiiumaalt jõudsin Viljandisse folgile. See ei meeldinud mulle lõpuks eriti. Ma nägin küll palju tuttavaid ja ma saan aru, et nemad näevad seal omakorda oma tuttavaid ja selles ongi laiemalt asja mõte. Aga ajakirjanikuna töötav inimene saab niigi olla liiga palju inimeste keskel, keda ta ehk ise alati ei valiks, nii et massid on vastunäidustatud.
Parim koht oli see, kui ma lesisin ühe vahtra all lihtsalt ja teised rahulikud inimesed pikutasid ka seal murul. Eemalt kostuv kontsert oli ka talutav.
Aga järgmisel päeval, kui mõtlesin, et hmm, kas minna sinna tagasi jälle, tuli mulle meelde, et Prangli saarel on viimast päeva Arabella etendus, mida ma tahtsin Karliga vaatama minna. Helistasin tuttavale näitlejale sinna, kes ütles, et lahe, tule muidugi, aga... laev on ilmselt üle bronnitud ja sinna pole kohti.
Helistasin siis kaptenile. Vastas tema naine, kes ütles, et hmm, kohti vist ei ole jah, aga tal selline lugu, et kutsuti õhtuks juubelile, aga pole ju seal saarel kuskilt võtta torti ja roose, et ehk ma saaks poest läbi käia ja siis tema uurib seda kohtade asja ka.
Ma ütlesin, et tort pole probla ja tema, et kohad ka mitte.
Pidin ostma kõige suurema tordi ja 10 kõige pikemat ja punasemat roosi.
Hirmus kiireks läks.
Tormasin nagu kiire põder koju, loopisin kotti telgi ja magamiskotid, haarasin lapse, läppari ja tordi-roosid ning kihutasin sadamasse.
Ilmselt nägin välja nagu mingi kahtlane vandersell.
Ma ei ole Pranglil varem käinud, aga mulle meeldis see päris hästi. Leppneeme sadamast sõidab laevuke sinna tund aega ja kui kapteniga juttu rääkida, siis kuuleb ka lugusid stiilis: kuidas ma korra läänetuulega tulin ja torm oli nii kõva, et viis päästeparve ära...
Noh, etendus etenduseks. Olin saarel esimest korda ega taibanud valida mõistlikku kohta telkimiseks, mis oleks olnud samas etenduse paigas (liivarand, tualett, kaev) ja tuiasin oma pampudega kooli, kus näitlejad majutusid. Kooli kõrval on rahvamaja, seal oli õhtul disko.
Mõtlesin, et lähen hulluks.
Öösel oli rahvamajas ikka täiega metsik pidu, noored sõitsid oma tsiklite ja sapakatega külatänaval ja konkreetselt karjusid. See lõppes umbes kl 5 hommikul, kui keegi tydinenud kohalik neil voolu välja lükkas.
Teisel pool oli näitlejate lahkumisõhtu, nemad laulsid selge diktsiooniga haledaid lüürilisi laule sellest, et kaugel, kaugel, kus on mu kodu ja sinule kullast südant ja jää vabaks Eesti meri.
Väljas oli hall parv sääski, telgi ees sipelgad ja Karl oli kuskilt saanud kirbu.
Uff!
Õnneks meeldis Karlile väga Arabella, kus mängis nimiosa tema endine lasteaiakaalslane ja ka laevasõit. Tagasi tulles oli pisut tuult ja laev kõikus meeldivalt. Harrastusnäitlejad laulsid meri mu meri, kui mind suudlesid su huuled, tallinn sa tornide linn ja heitsid laintesse pudeliposti kirjaga: KÕIK PORGANDID ON OTSAS, AIDAKE! NAISED PRANGLILT - sest ainus paber, mis leiti, oli kellegi porgandiostu tšekk.
"Kirjutame nüüd uue kirja: ME TEGIME NALJA!"
Hahahahhaaaa....
Aga Pranglile ma lähen ükspäev veel ja siis vaatan kõike korralikult.

ÖÖ ja hommik Hiiumaal

Kahjuks pidin üles tõusma koos päikesega, nii ei saanud ta minu peale langenud kastet ära kuivatada. Nüüd ma olen Filjandi Folgil. Siin on nii palju linases rüüs ja pikkade juustega inimesi, et ajakirjanikud ei paista nende vahelt väljagi.
Ja mul on uni.

Nüüd on siis see koht, et sellist Eestit mul oligi hädasti vaja.
Olen puhta yksi mere ääres (tegelt on mereni kolm meetrit), lageda taeva all ja just hakkas pea kohal paistma Suur Vanker.
Mingil ajal ma leidsin, et palju mugavam on magada otse lageda taeva all ja paremat kohta selleks ilmselt polegi.
Taevaserv on mere kohal veel natuke apelsinikarva ja pimeduses tuiavad üksikud sääsed. Nagu selliste asjade kohat kirjtaks Guldbranssen: Ja olla oli otse ebatõeliselt hea!
Siin on üks vana piirivalve torn. Kunagi, kui üks mu tuttav oli kaotanud lähedase sõbra, siis ma tassisin ta siia. Oli soe Hiiumaa sügis, tähed särasid ja öö oli pime. Ronisime koos torni ja olime vait. Ta heitis mulle üldiselt ette, et ma teda ei aita tema mures ja samas ei olnud nõus minuga sõnagi rääkima, nii-et kui ta mulle ühel ööl helistas, siis ei osanudki ma midagi muud välja mõelda, kui temaga ringi sõita.
Ronisin vapralt ka nüüd korruse jagu üles, aga siis avastasin, et torni lauad on puhta pehkinud. Sellega kadus mul usaldus ka rauast osade vastu ja tampisin jälle tasakesi alla.
Nüüd olen lugenud suurepärast luuletust kuust (seni avaldamata, auor mina) ja otsinud kummimadratsi korki. Seda pole pimedas üldse nii kerge teha.
Muuseas, mu tekk on kattunud kastega. Aga see-eest on minu ees silmapiir (tavalise vaatepunkti asemel).

Olen Hiiumaal. Jätkuvalt tööasjus ja sedakorda on kaasas ema.
Hommik algas nii, et mul oli vaja tingimata näha poebussi tema esimeses või teises peatuses ja siis oli äratus varajane. Pidin kiiresti ka ühe loo ära tegema hommikul enne väljaminekut, aga saime ikka suure kiiruga enam-vähem õigel ajal minema.
Noh poebuss jäi tund aega hiljaks. Ema luges vanu Eesti Naisi ja ootas kuni ma helistasin igale poole ja seal kuskil Nõmba teeristis kõõlusin, siis inimesi pildistasin ja nendega rääkisin.
Peale seda oli kohe kiire, esiteks oli mul kõht kole tühi ja teiseks pidin juba hakkama minema Murdlainetuse proovi Suursadamas.
Taeva kingina selgus, et Kärdlas on avatud tõeliselt supertasemel kohvik, kus saab Tseiloni teed ja sadat sorti kohvi, maitsvat suppi ja hõrgutavat šokolaadikooki.
Sinna sattus ka kohaliku lehe peatoimetaja ja ema ei pidanud poolt tundigi ootama, kuni saime esmase info vahetatud.
Siis panime padavai proovi. Sellega läks paar tundi ära, päike praadis jubedalt otse näkku.
Õnneks saime koos näitlejatega süüa ja pärast ma teadsin lähedal ühte randa kadakate vahel. Kuni ema päevitas, lugesin ma kiiresti meile ja tegin hädapärasemaid töid, ise hiiglaslikke sipelgaid (kuklased?) peletades ja klaviatuurilt kadakaokkaid pühkides.
Kui valmis sain, siis polnud enam midagi juulitada, Kärdlas oli algamas kohe loomaõiguslaste meeleavaldus ja tormasime sinna.
Need jäid algusega hiljaks natuke vähem, kui tund aega. Ka kohaliku lehe vabakutseline reporter ootas närviliselt ja muudkui helistas loomainimestele, et kus te nüüd juba...?
Rääkisin vahepeal politseinikega ja siis lõpuks sai ka meeleavaldajatega ühele poole.
Ema luges ikka neid Eesti Naisi, sain kuskilt terve paki 90-te alguse omi, tõesti päris huvitavad.
Siis ruttasime kultuurimaja juurde WiFisse, panin siva pildid üles koos tekstiga, aga ikka läks aega, kiirus polnud eriti hea. No ema vist tukastas natuke või tegi ta oma ristsõna, mitte ei mäleta. Aga siis oli juba nii kaugel ka, et tuli tagasi minna valgustusproovi, sest ei tea, kuidas juba homme sealt peaproovilt pilte üldse saab.
Napilt saime näitlejate sööklast veel kohvi ja siis hakkas juba peale. Kähku sain vallavanemaga ka ära räägitud ja näitlejatega paar sõna, aga hästi sosinal, neil on proovides kord karm.
Kui apelsinikarva kuu välja tuli ja värvilised tuled põlema pandi, said mul akud tyhjaks ning kerge südamega võisn ära tulla. Ema oli päris üllatunud, kui ma teda tema kahe fliispleedi seest otsima läksin tribüünil.
Praegu ta magab, aga muidu oli tema meelest kangesti huvitav päev.
Mul käib peas kõik ringi nagu karussell, nii loomainimesed, Hele Kõre kui poebuss.
Aga ma ei kurda. Ikka parem, kui kontoris laua taga. Vist.