kolmapäev, 14. november 2007

Lugu sellest, kuidas mu auto remondis käis ja kuidas ta sellest veel rohkem katki läks

Järgnevalt tuleb pikkkkk lugu minu autost, mille ma mõne aja eest kibedusega kirja panin. Võib-olla oleksin ma selle ka niisama jätnud, kui poleks olnud täna toimetuses üht juhuslikku repliiki – keegi naine rääkis, kuidas ta tunneb autoga remondis käies, et temasse suhtutakse nagu ohmusse ja küsitakse lihtsate asjade eest kallimat hinda. Et mis see naine ka taipab...
Kõik algas sellest, et viisin oma auto (Opel Astra 1,7 diisel, 1994) autoremonditöökotta S. Et igaks juhuks ära vahetada hammasrihm.
Töö sai tehtud ja makstud ning mõni aeg hiljem vahetasin samas kohas ka õli. Kurtsin meestele, et millegipärast on hakanud kaduma tosool, kuid mingit mõistlikku põhjendust sellele keegi ei leidnud ja nii see asi jäi.
Siis hakkas kaduma õli. Auto käis töökojas ülevaatusel, mehed arvasid ühte ja teist, võtsin auto ja sõitsin sellega sama targalt minema ning jõudsin umbes kilomeetri kaugusele Paide kultuurikeskuse parklasse, kust pidin tuttava peale võtma. Ootamatult läksid auto pöörded üles ja mootor tegi üha hirmsamat häält. Tõmbasin võtme süütelukust välja ja põgenesin asju maha jättes välja.
Auto käis edasi, kuni käsi üks suurem pauk, sumbutist tuprus paks suitsupilv, mis kattis õrna sinise vinega kogu üle tee asva pargi. Kiirtoiduputkast hüppas välja müüja ja mõned vanemad iniemsed tormasid eemale ja nooremad lähemale.
Helistasin jalamaid töökotta. „Kuumus läks mootoris nii suureks, et kütus hakkas ise süttima, midagi eluohtlikku see ei ole, kui käima läheb, siis sõida,” ütles mehaanik.
Sõitsin siis koju. Lugu päädis sellega, et Tallinnas elav vend võttis ja vahetas ära turbo, mis oli ilmselt õlipuudusest kuivaks jäädes otsad andnud.
Õlikadu aga jäi. See ei tilkunud küll õnneks enam sirinal sumbutist välja, aga suitses küll.
Ühel äikselisel päeval, kui olin teel koju, tabasin mootoris uue hääle: kiire laperduse ja plõgina ning siis kadus mootorist kogu elu.
Kui auto käima ei läinud, siis helistasin emale. „Osta palun bensukast köis ja tule mulle järele,” palusin teda ja seda see praktiline inimene tegigi.
„Hammasrihm,” teatas läbisõidul olnud vend napilt, kui oli pisut kapoti all surkinud.
Haarasin mobiili järele ja võtsin kõne tuttavale mehaanikule, kes oli selleks ajaks töökohta vahetanud.
„Nad ju vahetasid kogu komplekti ära, veepump ja mis seal veel on,” hädaldasin.
„Mina ise seda tööd ei teinud, aga sa vaata, kas ikka on uus veepump, nad ei pruukindki üldse seda tegelikult uut panna,” loopis mees halgusid leegitsevasse kahtlustetulle.
Esimesel võimalusel tõttasin kurtma töökoja juhatajale, kes minu kergenduseks juhtunusse tõsiselt suhtus. „Vaatame üle ja lugu on tõesti hammasrihmas, siis läheb töö garantii alla,” kinnitas ta.
Sõber vedas auto töökotta ja pärast närvilist ooteaega teatas juhataja, et vea on põhjustanud defektne veepump ning auto tehakse tasuta korda.
Hingasin välja ja astusin kergema südamega vastu äsja alanud puhkusele. Pere ja sõprade lahkuse piiril liikudes sõitsin erinevaid autosid laenates läbi nii Setu- kui Hiiumaa. Viimases kohas sain ka kõne, kus juhataja teatas, et auto on korras, tuldagu järgi.
Arve garantii eest ulatus üle kuue tuhande krooni, millest ma pidin maksma ise kaks ja pool. Kandsin sellest ette parasjagu Londonis tööreisil olevale vennale. „Nookurid, olgu, aga miks nad vaakumpumba ära vahetasid,” hämmastus ta.
Ei ole mul oma töö käigus olnud kummagagi tegemist. Selgus, et vaakumpumpa on vaja pidurdamiseks ja tehtud tööga polnud sellel mingit otsest pistmist. Tundsin end nõmedalt. Ka auto üle polnud ma rõõmus – käima läks ta kahtlaselt halvasti ning paari päeva pärast tajusin ninas justkui diislilõhna.
Lühidalt – kätte sain oma Opeli esmaspäeval ja teele jäin sellega neljapäeval.
Äravedamist oodates teepervel pikutades mõtlesin paljudele asjadele. Mulle tuli meelde, et sellel ajal, kui mina lugesin köidete kaupa ajaloolisi romaane ja neelasin kirjandusklassikat, oli venna öökapiraamatuks paks ja kulunud teos „Moškvits”. Ülikoolis kulutatud aeg ongi ju nüüd põhjuseks, miks osa sissetulekutest läheb pangale ja teisest osast lihtsalt ei jätku, et osta ja ülal pidada autot, mille peale töökojas ei öeldaks – nende vanade autode puhul ei tea kunagi, mis viga võib olla.
Nojah, töökoja juhataja ei rõõmustanud mu üle kohe üldse mitte. Veetsime üliemotsionaalse veerandtunni, mille jooksul ta väljendas veendumust, et olen ise juhtunus süüdi ja kohe oleks pidanud tagasi tulema, kui midagi viga oli ja et nüüd on jälle kindlasti kõik laiali jooksnud.
Sõber vedas auto jälle tagasi ja mõne aja pärast sain teate, et võin järele tulla. Sõnaaher meister teatas, et termoklapi kaitse oli läbi, sellepärast läks mootor kuumaks, lisaks oli murdunud üks uhiuutest nookuritest ja ülejäänud probleeme põhjustavad ilmselt väljavahetamist vajavad pihustid. Aga raha nad kõige selle eest ei võtnud. (Aga süüde, kas nad süüdet vaatasid, nõudis vend.)
Vahepealset sadat kilomeetrit ma ei kirjelda, piisab sellestki, et järgmisel päeval olin samas kohas tagasi mõni meeter enne seda, kui auto mootor välja oleks surnud.
Keegi vanem mees oli kindel, et viga on kulunud nukkvõllis ja avaldas sel teemal sõnarohkelt arvamust.
„Kas sina tegid seda tööd,” nõudsin ärritatult.
„Ei,” vastas ta. „Mina ei tee siin mingeid töid.”
„Mida sa siis räägid,” nördisin lõplikult.
„Mina olen omanik ja võin kõike rääkida,” teatas ta leebelt. Mul oli piinlik, aga õnneks ta ei pahandanud. Edastasin ka kahtluse süüte asjus, mis samas maha tehti ja võtsin veel kord üles vaakumpumba teema. Mees lubas, et võib vana pumba üles otsida ja autosse panna, siis saan ise näha, milline see on.
Pärast seda ei näinud ma autot tükk aega kuni järjekordse kõneni, et nüüd peaks korras olema. Viga olnud ühes nookuris ja see süüteprobleem olevat kah nüüd korras, lisati mokaotsast.
Autot ära tuua ma ei jõudnud, enne kadus sellel töökojas kuhugi õlisurve. Juhataja teatas oma uutest kahtlustest võimalike vigade suhtes, mis lõppesid arvamusega, et autoke on omadega põhimõtteliselt läbi, aga kui nüüd ühed odavad jupid ära vahetada, saaks kuskil viis tuhat kilomeetrit veel sõita, nii et auto oleks võimalik kähku maha müüa.
Olin jahmunud. Päriselt ka. Autoteenindus, mis soovitab teadlikult pettusele välja minna ja müüa maha masin, mille sõidukõlbmatus on ette kindel? Mitte ühtegi teie poolt pakutavat masinat ma ei osta, selles võite kindlad olla, mõtlesin oma peas.
Lõpuks lubati, et võin oma auto nüüd siiski kätte saada ja see ka sõidab, vähemalt siis, kui pöörded kõrgel hoida.
Järgmisel päeval läksin sellele järele. Sõnaaher meister istus leti taga ja tõstis küsivalt pead. „Kutsun juhataja,” pomises ta traditsiooniliselt tervitusele mitte vastates ja kadus.
Juhatajal oli teatada, et nad olid siiski otsustanud auto uuesti lahti võtta, et näha, mis seal siis ikkagi viga on. Rõõmsama poole pealt oli tal lisada, et seda viga, mis nad arvasid, ei ole, aga mis on ... küll nad vaatavad ja siis helistavad.
Taaskord tundmatutest terminitest uimasena kadusin välja vihma kätte.
(„Ma spetsiaalselt palusin, et nad sellega enam midagi ei teeks, miks nad ta küll sealt alt lahti võtsid, nad ei pruugigi seda enam korda saada,” ahastas vend.)
Asi on selles, et autoteeninduses on keskmisel naisel suhteliselt kerge lolliks jääda. Kuna asjast palju ei tea, siis on kerge mütsi üle kõrvade tõmmata ja isegi väga lihtsast tööst midagi jube suurt teha. Mehed, kes sellest aru ei saa, võivad ette kujutada käiku naisrätsepa juurde, kus küsitakse, milliseid õmblusi, siksakke või lõikeid peaks tegema. Keskmine mees ainult vihastaks selle peale ja nõuaks – tehke see ülikond ometi valmis, nii et sobiks ja kõik oleks korras ja jutt nii pikk.
Aga autost veel. Kui paari päeva jooksul keegi mind sellele järele ei kutsunud, siis palusin vennal veelkord töökotta helistada.
„Nad ütlevad, et mootor on nii kulunud, et seda ei saa parandada ja nad toovad auto ise treileriga sulle koju ära,” ilmus MSN-i aknasse tema tekst.
Haarasin toru ja helistasin uudist jõllitades talle jalamaid. „Küsisin, kuidas see siis nii äkki just nende käes juhtus, aga sellele ma vastust ei saanud,” märkis vend peale seda, kui oli kinnitanud, et olen asjade käigust õigesti aru saanud.
Olgem ausad, olukord, kus remontijad teie auto teile pärast remonti treileriga peavad õue vedama, ei ole siiski päris tavaline.
Haarasin veel kord toru ja helistasin juhatajale, kes võttis mu kõne vastu sobivalt leinalise tooniga ja kaasatundvalt. „See vaakumpump, seda pole mul siis vaja, kui auto omadega õhtul on, võtke see tagasi ja andke mu raha tagasi,” nuiasin. Torus valitses hetk jahmunud vaikust, sellist juttu juhataja ilmselgelt ei oodanud.
Aga vorst vorsti vastu, mina poleks oodanud tema vastust.
„Helistan sinna romulasse, kust me selle saime ja ütlen, et see on defektiga, kui nad pumba tagasi võtavad, siis saate oma raha,” ütles see lahke mees.
„Romulast ... mis nad veel on meile rääkimata jätnud...” ütles vend MSN-is seepeale. Ent mind vaevas muu. Kujutasin endale ette, kuidas mehed seisavad mu auto ümber, olles seal midagi ära käkkinud ja siis ütleb keegi nupumees: „Ütleme talle, et seda ei saagi parandada, mootor on liiga kulunud!”
Muidugi, mu auto on vana, mis liigub see kulub ja selles ei saa ma töökoda süüdistada. Suurem mure on see, et kogu selle saaga jooksul kuulsin lausa uskumatuid juhtumeid töökodade suhtumisest ning ilmses nihkes teistatud tööde ja esitatud arvete suuruse vahel. Põhimõtteliselt, kui ise mootorit piisavalt ei tunne või puudub usaldusväärne töömees, siis näib lakisaamine olevat ette kindel.
Ma ei usalda autoremonditöökodasid. (Muuseas, sellel minu omal on viimaste andmete kohaselt tõsiseid ärilisi raskusi – selgus, et nad on oma klientidele müünud Euroopast toodud autosid, mis on seal varastatud. Ja neile iseloomulikult ostsid nad masinad sisse üliodavalt ja müüsid kallilt.)
Vaakumpumbaraha õnnestus siiki kätte saada, asjade käik kiirenes oluliselt pärast seda, kui teatasin plaanist minna tarbijakaitsesse kaebama.
Mitmed mehed, kes on sellest autojamast kuulnud, laksutasid keelt ja küsisid – miks nad kohe ei teinud seda teist või kolmandat, aga mina ju ei tea, nagu öeldud, lugesin ma nooruses valesid raamatuid.
Juhtunust õppisin seda, et võimalusel ei tohi kunagi minna autoga teenindusse naine üksi, ka juhuslik mees tänavalt on parem, kui lehvivad lokid ja ükski abinõu ei aita inimeste osas, kelle esimene mõte on minna välja väikse pettuse peale.

Kommentaare ei ole: