Tore noorus

Täna käisin Koeru vallas ühes väikeses külas rääkimas H-ga, kes sai suvel 80 täis. Muu hulgas meenutas ta oma lapsepõlve, see käis umbes nii:
H: Noh seal oli jah see jõgi, vend tuli ühekorra mulle talvel mööda seda külla veel reega. Pani reele purjed peale ja oi me tihti tegime nii. Ma olin siis kasulapseks ühe vanema naise juures Vändras. Täitsa hull eit oli ikka, lõpuks panin sealt jooksu.
Mina: Oot mida, kasulapseks?
H: Nojah noh, onu andis sinna, kui mul isa haigeks jäi ja maja põlema pandi.
Mina (ärgates hetk hiljem): Mida, maja pandi põlema või?
H: Nojah, naabrimees pani. See pani teistel ka küünisid ja ... ühe pere seal külas tappis täitsa ära kohe, sihuke hull mees oli. A siis alul olime ühes rehealuses, seal oli nii külm, et kartulid külmusid ära, seal elasime siis. Oijah kui ma nüüd mõtlen selle nooruse peale, tore oli ikka! Ega meie külma ju ei kartnud siis! Pesu polnud kellelgi seljas, muidu villased seelikud ja sukad, lasime aga mäest nii liugu et! Seelikud olid pärast jääpurakaid täis (hihihihihiii!), ei tore oli see noorus ikka! Poisid ikka tegid võidu, et kes paljajalu kaugemale jõuab joosta lume sees. Pärast siis istusid küünis, jalad karvamütsis ja soojendasid neid. Naabri tallu panime ka ikka paljajalu, päkad jäid naks ja naks jää külge kinni. (Naerab rõõmsalt tükk aega.)

Kokkuvõte: Armsad inimesed, kes te seda loete, pange teie ikka pesu selga, kui liugu lähete laskma!