Kuna Karl on viimasel ajal väga valima ja pirtsutama hakanud süües, siis täna leidsin, et ta võiks siiski ära süüa supi, milles olevaid herneid, porgandeid ja liha ta eraldi vabalt mugib. Rääkisin talle nälgivatest lastest ja puha, aga ta on väga kindel, kui ei on kord öeldud.
Nii et see asi venis nii tunni pikkuseks seal laua taga. Vahepeal algasid AK kuuesed uudised ja sealt tuli Olev Kengi klipp Kersti ja Arvo Sarapuust, kes Arvo kuluhüvitise eest lasteaia lastele kommi viisid. Noh, ma siis ütlesin Karlile, et kui ta suppi ära ei söö, siis tulevad onu Arvo ja tädi Kersti ja kallistavad teda.
Ja ta hakkas nutma! Tõesõna! Istus suu kõver ja silmad pisaraid täis nagu hunnik õnnetust, lusikas püsti peos.
Jah, ma saan nüüd ise küll aru, eks see olnud väiksele lapsele ikka liig ka. Ta nägi ka ju telekast seda uudist. Teinekord katsun enne ikka heaga.
Aga ärge murtsege, praegu on kõik hirmus unustatud. Karl sai loa otsida välja elektrilised vilkuvad jõulutuled ja kaunistab nendega praegu rõõmsameelselt oma voodit.
Ma ei hakka ka keelama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar