Küll need vaesed inimesed on tüütud!

Niimoodi ütles üks vaene inimene ühes näidendis, kes lootis kohe rikkaks saada. Aga päriselt ka, raske on elada vaeses riigis, mis pole nagu päris vaene ka.

Olime töökaaslastega nädalavahetusel Saaremaal sanatooriumis ja kuna see oli juba teine kord, siis seda võis ette teada, et naeratamine seal suurt hinna sisse ei käi teeninduse poolelt. Olgu. Ärgu siis naeratagu. Aga jube õhuke on see piir, kustmaalt teenindaja pole enam viisakas, vaid hakkab nähvama ja siis pole enam kaugel sõnelus. Viimane sõnelev suhtlus toimus vahetult enne äratulekut ja puudutas võimalust saada kangemat teed. Kui seda nagunii kannus pakutakse, siis võiks olla ju erinevad hinnad erineva kangusega teele, kohvi on ju mitut sorti kangusega, miks siis mitte tee? Ma maksaksin hea meelega natuke rohkem, kas või juba sellepärast, et mitte kuulda meeleheitel letiteenindajat rääkimas karvapealt arvel olevatest teegrammidest.

Muus osas oli sanatoorium all right. Sain käia mudavannis, mis oli äge ja siiani tuleb ühest kõrvast muda, kuigi täna ma sellega juba kuulen. Mudavanni tädi ei osanud mulle küll mudast suuremat midagi rääkida, ütles suhteliselt pepsilt, et ta ei tea midagi, kuna ei saa seda endale lubada.

Hiljem ta natuke leebus ja tunnistas, et see mudavärk talle nagunii ei meeldi ja ta käib parema meelega miski peene nimega survedušši all. Ta isegi vedas mu kättpidi sinna ruumi kohale, see oli täpselt selline nagu filmis Mehed ei nuta, kus vaest Ervin Abelit tugevate veejugadega pritsiti. Tänan väga, parem siis juba soe muda.

Lisan pildi ülitrööstitust Järvamaa haiglast, kus viimati keeldus vereproovi võtja mulle plaastrit andmast. Tema nägemuses oleksin ma pidanud istuma kurvas koridoris ebamugaval pingil, kuni verd süstlakohast enam ei immitse, aga mul polnud enam sugugi aega. Kui proovisin seda seletada, sai ta vihaseks. "Ma ütlesin! Istuge! Ukse taga ja hoidke näppu vatil peal," pahandas ta. Ma pahandasin ka, aga kuna seletamine oli slegelt mõttetu siis läksin vaikselt ja vihaselt ära.

Panen juurde kurbliku pildi Järvamaa haiglast ega hakka enam rääkima seda, kuidas arst ja õde olid suutnud tänaseks nädala eest tehtud vereproovi analüüsi vastused ära kaotada.

Nende suhtumisest aimus, et selles olen kuidagimoodi süüdi mina.

Ja siis ma nüüd mõtlengi, et kurb on elada sellises kohas, kus tee on grammikaupa arvel ja haiglas ei leidu plaastriribakest.