Varane hommik Toompeal

Tänavu sättisin kõik oma asjad nii, et jõuaksime lapsega 24. hommikul Toompeale lipu heiskamisele. Oli selline tunne, et just tänavu on aeg minna. Seetõttu tõusime väga vähese nurinaga ja asusime teele.
Ega lapsel mingit ettekujutust polnud, mis õieti sellest saab või ei saa ning mis üritus see üldse on, aga võttis lipukese heatujuliselt autost näppu ja Toompeale me rühkima hakkasime.

Selle, et midagi tõelist on käimas, avastas ta siis, kui nägi mööda tänavaid hämarusest tulevaid korpide kolonne suurte lippudega ja seda, kuidas igalt tänavalt tilgub rahvast Pika Hermanni poole, samasugused lipukesed käes.

Talle, nii  nagu tema põlvkonnale valdavalt, meeldivad suured ja uhked ettevõtmised. Ja kui selgus, et antakse kuuma teed, et jagatakse laulusõnu ja lippe, et kõik aina noogutavad ja naeratavad lahkelt, siis hakkas asi talle üha enam meeldima. Seda oli tore vaadata.

Kui siis kõik mehed mütsid peast ära võtsid ja mürinal hümni kaasa laulsid ja väikesed lapsed oma vanemaid sakutasid ja hüüdsid, et vaadake-vaadake seda suurt lippu torni otsas! läks veel paremaks.

Aga autos oli meil veel märgiline vestlus. Nimelt jäi mulle nii Nestori kui Viilma kõnedest kõrva sõna "igavesti". Nii kauaks peaks jääma lehvima Eesti lipp ja püsima riik.

Kuna olen just värskelt lugenud, kuidas hiilivalt, jõuliselt ja salakavalalt iseseisvus 1940. a.rööviti, siis see natuke kriipis mul kõrva. Nii-et ma veidi arutasin selle üle, et kui lihtsalt tookord riik ära võeti ja et kui jällle...

Lapsele see jutt ei  meeldinud. "Siis võtame oma riigi jälle tagasi," teatas ta kindlameelselt.

Sellega pidin ma muidugi nõus olema.

Nii-et tulime väga rõõmsameelselt jälle koju, laps sõi tohutu hunniku praeliha ja torti ja magab nüüd und täis. Hea on olla 15, seda ma ütlen. Ja muidugi on eriti hea seda olla vabas Eestis, kus on kõiksugu maitsvaid ja kõhtutäitvaid asju laialt saada.

Huvitav leid

Haarasin ühe tööasja pärast raamatukogust kaasa pinu ajalooraamatuid vabariigi algusaastatest ning tegin ootamatu avastuse teose "FAATUM. Eesti tee hävingule" näol. Täpsemalt on see riigikontrolör Karl Soonpää päevik Eesti Vabariigi saatuseaastatest 1939–1940, koostanud ja  kommenteerinud Küllo Arjakas.

 Nüüd, kui Pätsi jälle agaralt sarjatakse nagu oleks tema ihuüksi baaside lepingu korraldanud, on see eriti huvitav lugemine. Soonpää on üles kirjutanud teateid ja emotsioone, samuti kõrgemate riigitegelasteni jõudnud kuulujutte. Saab ka lugeda, kuidas kogu riigimeeste punt baaside üle arutab ja hilisem ning selle ajastu viimane välisminister Ants Piip ka siiralt kinnitab end Stalini juttu uskuvat. Kui ta hiljem vangilaagris sureb, siis on tal ikka veel taskus Stalini pühendusega foto, mille see talle toonastel läbirääkimistel andis.

Kõhe on lugeda, et veel 1940.a. kevadel ei paista keegi neist uskuvat, et Eesti kaotab lähiajal iseseisvuse. Aeg on ärev igal pool, venelased trügivad jõuliselt sisse, aga et lõpp on nii lähedal, seda tunnet päevikust ei paista.

Huvitav on märkus lahkuvate baltisakslaste kohta - et 700 aastat oleme me seda oodanud ja nüüd nad lõpuks lähevad! Ise viletsad ja väetid! Ja juures on foto, kuidas ühte vanameest kanderaamiga laevale veetakse. Meie põlvkond täna ei taju enam seda, et vaat kus sakslased ja see, et nendest lahti saime, oli üks maailmatuma õnn. Sellised asjad ununevad kiiresti.

Muidu on ka elu suure kapakuga edenenud - ntks on mure, kui õhtul hilja veel peaministri juurde tullakse kiiruga kutsuma, kuid riigikontrolör on juba saunas käinud ja tal on krae kaelast ära!

Kui raamat ilmus, siis on Argo Ideon kirjutanud sellest Postimehes, mõned väljavõtted on ka juures, lugeda saab seda SIIT.

Millist Eesti autorit...?

Laps sai koolist ülesande: lugeda läbi Eesti autori kirjutatud raamat, mis on ilmunud peale aastat 2000.
Lähimal vaatlusel osutus, et sellist raamatut meil majas pole!
Ilukirjandusest oleks võtta Hargla Melchiori-lood, aga ülejäänu on kõik kas elulood, reisikirjeldused või mingid spetsiifilisemad raamatud nagu näiteks lahingud Velikije Lukis või eestlaste elu tööpataljonis.
Aa, Õnnepalut on ka ja Kivirähki, kuid "Rehepappi" laps alles luges.
Loomulikult ma hindan kõrgelt Timo Palo ägedat raamatut tema polaarmatkast, aga see pole see.
Kui soovida ikkagi, et loetaks midagi sellist, mille on kirjutanud Kirjanik ja mis on ilukirjandus (seega Leelo Tungla "Seltsimees laps" ka ei sobi ja Mihkel Muti "Eesti ümberlõikamine" ka mitte), siis polegi midagi.

Avastades, et valik on nii kesine, sattusin hämmingusse ja hakkasin vaatama aasta lõpus ilmunud raamatusoovitusi, noh, et mida siis välja on toodud meie kirjanikelt. Mitte midagi sobivat ei olnud. Ometi meil on ju vastav erialaliit ja inimesed, kes saavad riigilt palka ja muudkui kirjutavad.

Jaa, raamatuid ilmub, aga need on sellised ... poolprofessionaalsed. Mina tahaksin rikkalikku sõnavara, head dialoogi, ladusat ülesehitust. Seepärast ei sobi ka "Minu..." sari, sest seal tegutsevad ikkagi asjaarmastajad ja kirjutavad nii nagu keegi oskab.

Lapse raamatuvajadus kahvatus lõpuks täitsa minu enda küsimuse kõrval - kas ma ei loe piisavalt või polegi midagi lugeda?

Ja tulemus: ütlesin, et võtku siis Mikita. Et kui mitte muud, siis meeldib see valik ta emakeele õpetajale. Laps asus telefonis guugeldama, kui jõudis sinnani, et Mikita armastab rattaga sõita, oli valik tehtud. Igaks-juhuks küsis õpetajalt üle, kas sobib ja ettearvatult oli reaktsioon tohutu vaimustusepalang. Pole ju paha lõpuks.

Eile ta võttis siis raamatu lahti ja tekkis segadus.

"Et siis nagu mingi konkreetset lugu polegi?"
"Ei."
"Aga ... mida ma siis siit teada saan? Õpetaja alati ju küsib, mida autor teosega mõtles...?"
"Noh... Teoreetiliselt avardab see su mõtlemist."

Ja seda ma ei öelnud, aga kui lugema hakkab, siis räägime ka allikakriitikast.

Teemapüstitusest veel niipalju, et ma olen jõudnud nii kaugele, et mul on ühe raamatu idee peaaegu küps. Nüüd ma mõtisklen veel selle üle, kas ühiskond vajab sellist raamatut. Sest nagu näha, raamatupoed on täis, aina tuleb juurde, aga valik on ikka väike.

Talvine väljasõit teise kohta

Sõitsin täna hommikul kahetiste tunnetega ära Izmirist. Ühelt poolt tahtsin lapse juurde tagasi ja koju ja sooja vett, teisalt... noh, ikka väga huvitavate asjade juhtumise pealt tulin ära.

Algusest ja lõpust

Ma loodan, et teil tuleb suurepärane aasta!

Tahtsin teha pingerida toredatest filmidest, mida oleme lapsega sel aastal vaadanud, kuid meie arvamused lähevad täiesti lahku. Tema nimetas esimesena "Nüüd sa näed mind 2", "Ben-Hur" ja "Deepwater horizon", aga mina neid ei mainiks üldse.

Minu meelest olid vaadatavad või meeleolukad "The Hacksaw Bridge", see Rowlingi imelike elukate film, samuti see, kus Benedict Cumbercatch mängib arsti ja tal on tore lendav keep. Täpsemalt siis "Fantastilised elukad ja kust neid leida" ja "Doctor Strange". Aa ja siis meeldis mulle veel "Sully", kus Tom Hanks mängib lendurit. See oli päris hea ikka.

Suured käpad

Nägin maamaja taga metsas ilvese jälgi!

Jäljed olid väga värsked, sest hommikul tuli veel natuke lund ja need olid tehtud peale seda. Seal liigub üks kitsekari ja nad olid käinud passimas. Kahjuks hämardus ja ma ei saanud täpselt kõike vaadata, aga muidu oli täiesti klassikaline ilvepere rada - algul läks kõik üksteisel jäljes nagu oleks liikunud üks loom.

Siis äkki jäljed hargnesid ja ühest reast sai kaks või kolm, ma täpselt ei näinud, nii pime oli juba.
Siis oli põõsaste vahel pisikeste sammudega tipitud (hiilitud tasakesi) ja tehtud suuri hüppeid. Ilves on ju sprinter nagu kass, teeb saagi peale sööstu ja kui see eest saab, siis pikalt ei jälita.

Ma uurisin, aga verejälgi ei paistnud, kuigi üks koht oli, kus nagu oleks midagi lohistatud. Uh, nii põnev oli!

Läksin hommikul tagasi, aga kahjuks oli lumepihu selged jäljed katnud ja nii selgelt neid enam näha polnud.
Kahjuks korralikku pilti ei saanud. Nendega, mis on, ei hakka siin asja segaseks ajama. Väga äge igatahes! (Isegi huvitavam, kui maaeluminister.)

Vaat sulle nohuravi

Laps jäi sellesse nõmedasse viirusse, mis praegu ringi käib, kurguvalu, nohu jms. Oli üsna pikalt haige, oma 10 päeva. Mulle tavaliselt need koolist toodud nakkused külge ei hakka, aga seekord hakkas.
Olin just lapsele öelnud, et praegu on tal elus erakordne aeg - kui jääb haigeks, siis ongi kodus haige ja sellest ei juhtu mitte midagi. Nii-et kui ma tundsin kurku paiste minevat ja ninas sügelust, siis ma muidugi ei muutnud oma plaane, mille sees oli üks pikem sõit, sest millal seda siis hiljem teha?

Ostsin kähku apteegi käsimüügist actifedi, sudafedi, goldrexi tablette ja mingeid imemistablette, mis iial aidanud pole. Lisaks neelasin pangekese pärnaõieteed, kombineerituna veel ühe ja teise metsataimega. Jäin üha haigemaks ja sõin üha enam tablette ja tundsin, kuidas pea rõõmsalt suriseb ja asjad on nagu veidi irreaalsed. Ma väga tahtsin seda intervjuud ära teha, aga kuidagi ei passi inimesega suheldes aina lörinal nina nuusata. Tegin ka, kuigi inimene muutus vahepeal kuidagi hägusaks ja see oli alles lisahäda algus.

Viiruse tablettidega kinni toppimine ning samuti liigne kogus pärnaõieteed andis ebameeldiva ja ootamatu tagasilöögi - vererõhk lendas lakke. See on hästi ebameeldiv, sest olen madala vererõhuga toredasti siiani elu ära elanud. Tunda andis see nii, et olin näost punane kui peet, pea kas tuksus või valutas ja suu kuivas. Kui ma naabrilt laenatud randmenõkatsilt nägin numbreid 186/119, siis  helistasin perearstile ja avasin netiotsingu. Sealt leidsin, et mõned käivad ringi 200ga ega tee teist nägugi ja teised on 160ga kiirabisse kärutatud.

Minu jaoks kõige rahustavam oli see, et pereõega aegu klapitades jõudsime samast päevast järgmisse ja siis ülejärgmisse - järelikult midagi jubedat ei ole.

Kui vastuvõtule jõudsin, siis oligi kõik juba korras. Sain teada, et kui rõhk on korra üles lennanud, siis ta tuleb väga visalt alla ning eriti visalt alaneb alumine. Ning et ebameeldiv tuksumine kuskil kurgu all tulebki liiga kõrgest alumisest rõhust. See on aga kõrge eriti neil, kes vähem liiguvad.

Ma teinekord olen nohu ravimisega ettevaatlikum.