Vedelesime lapsega hunnikus pehmetel patjadel ja ma lasin talle telefonist "Für Alina", sest last alati rõõmustab, kui mõnel eestlasel maailmas, eriti YouTubes hästi läheb. Ta natuke porises, sest ei saanud selle muusika menust aru. Võtsime siis ette "Spiegel im Spiegel", mis meeldis talle juba pisut rohkem (seal ikka toimub midagi!) ja siis plõks! läks elekter ära. Jäime täiesti pimedusse, ainult mobiil helendas ja muudkui mängis edasi tint-tint-tint.
"Nagu film!" vaimustus laps. "On pime, keegi käib, muusika mängib salapäraselt..."
Ja pani mu telefonil taskulambi põlema ning liikus panterliku kõnnakuga muusikarütmis elektrikapi juurde vaatama, kas ehk lüliti on välja löönud. Ei olnud, oli õuest elektrikapist hoopis väljas, aga sinna minekuks see muusika ei sobinud.
Aga muidu väga äge. Panen pala siia, proovige tuled kustutada ja pimedas selle saatel elektrikapi juurde hiilida. Täitsa... huvitav.
Laps oli üsna tusane, kui selgus, et jääb oma sünniaasta tõttu napilt tänavu ilma võimalusest sõita end Haanja100 rattamaratonil oimetuks.
See tuletas mulle meelde, kuidas läksin omal ajal Tartusse Tartu maratoni kontorisse, et end suusasõiduks kirja panna, kuid asi jäi katki, kui avastasin, et osalustasu on 25 krooni ja kui ma selle ära annan, siis jääb mulle järele vaid 2 krooni.
Kõik sõitsid eile välja merele ja mina jäin kontorisse tööle, kuigi olen alati esimene, kes soovib lainetel õõtsuda.
Laps ütles küll lohutavalt, et ei tea, kas see olekski mulle nii väga meeldinud, sest loksutab ja aega läheb ka.
Aga ma tean seda ju väga hästi. See ongi tore ja töömõtteid välistav. Pealegi nägid nad hülgeid.
Mulle päevased uned siiski ei sobi. Eile jäin magama juba varasel õhtupoolikul ning seetõttu vahtisin öösel vedi närviliselt ringi. Ilmselt olin siiski poolunes, sest pähe tuli imelik mõte kasutada seda aega koristamiseks.
