Mere ääres

Käisime Kalanas ujumas, suured lained on väga ägedad. Üldiselt näeb eemalt kõik ohtlik ja hirmus välja, tegelikult aga nii hull ei ole. Kui murdumiskohast üle ujuda, siis hakkavad need lainemäed toredasti kiigutama. Laps aga arvas, et palju ägedam on lasta lainel endale peale prantsatada ja liival veeretada. Igatahes tuleb meil ikka veel liiva ja kivikesi igalt poolt välja. Vaat see on tore veeprotseduur!

Maainimene ja stress

Kokku oli seal majapidamises sel hetkel seitse inimest ja purjus neist olid kuus. Seitsmes oli 14aastane tüdruk, kes igasuguste masinatega rõõmsalt ringi sõitis.

Sööme kõigepealt kõhud täis!

Maainimesed palusid, et nende üritusele tuleksin.
Ausalt öeldes oli see kaugel mu plaanidest ja soovidest. Nädalavahetus ka veel. Samas on nad olnud allikaks kahel heal lool ja minu poolt vaadates nad võivad helistada küll ja oodata, et neist välja tehtaks.
Maainimesed oli ette valmistanud lookas laua ja üritus algas peremehe ettepanekuga: "Sööme kõigepealt kõhud täis, siis hakkame rääkima!"

Külas

Käisin vahepeal veteranil külas. Hirmus palav oli. Helistasin ette ja ütlesin, et jõuan varem ja viskasin nalja, et pangu veteran ennast riidesse.
"Jah, ma olengi siin praegu päikeseülikonnas," ütles ta seepeale. Jäin hetkeks mõtlema, et mis... või kuidas... aga olgu.
Minu saabudes oli vanahärra kenasti riides ja kammitud.
Kuuldes, et olen autojuhiga, kiirustas ta keldrisse, et tuua sealt maasikanaps ja Vana Tallinn. Lisaks toodi esimest korda kapist välja aastate eest Egiptusest toodud peekrikesed.
Väljas oli +33. Ka 95aastane memm soostus piisakest võtma. Kuna käsi pole enam päris kindel, siis see magus naps lainetas üle serva ka. Algul hakkasime kohe kõik kleepuma, siis hirmsasti higistama.
Pärast läks jutt kohe kõvemaks ja üha huvitavamaks. Vahepeal tuli äike, palavus leevenes ja saime kohe end veel piisakesega kosutada.
Koju sõites jäin kuidagi uimaseks, palavus hakkab ikka mõjuma vist.

Mõni sõna selgituseks

Eelmine postitus tõi mulle hulgaliselt tagasisidet neilt, kes veel üldse kõnetada söandasid, aga nüüd ma olen juba toibunud.
Täna tõusis küll süda kurku, kui lauatelefon helises ja seal rääkis üks reisikaaslane, kuid õnneks saime lühidalt ja konkreetselt asjad aetud: et mis see aadress on, kuhu veel mõned üleskirjutused saata...

Piiritu tänu!

Ma olen tänulik igale inimesele, kes ei hakka mu kõrval rääkima enda, oma isa, oma lapse ja oma lapselapse elulugu. Ma olen tänulik, kui võõrad reisikaaslased säästavad mind isiklikest üksikasjadest nagu see, kui aluspükste kumm läheb katki või mis neil kaasas on.
Ma olen tänulik igaühe eest, kes ei ürita mind emmata, sülle haarata(!), mu kätt hoida ja mu kodust aadressi välja uurida.

Velsker voodiserval

Ma ei saa sellest mitte kirjutada, sest olen teinud juba varasemalt mitmeid sissekandeid perekonnaliikmega traumapunkti jõudmisest.

Nüüd jõudis traumapunkt voodiservale ja oli unustamatu kogemus.