Vedasin täna lapse jahimeeste kokkutulekule kaasa. Kujutasin ette, et tal võiks olla seal ehk huvitav ja et üleüldse peaks vahel koos lapsega olema nädalavahetusel.
Üldiselt vedas kõik viltu, laps ei tahtnud puhuda jahisarve ega kuulata räuskavaid jäägreid, nohises ja tundis mulle mu igava töö pärast kõvasti kaasa.
Õnneks andsid Vormsi jahimehed meile kamaka metssealiha ja pärast seda hakkas päike jälle paistma.
See töö jah... viimase aja kõrghetk oli see, kui läksin fotograafiga pildistama ja ta unustas aparaadi kaasa võtta.
Pildistasin siis ise oma mobiiliga.

Tige mükoloog

Keegi naine saatis pildid hiidmunadest, need pole küll eriti haruldased, aga inimesed alati imestavad, kui jalgpalli mõõtu seened äkki õue kerkivad.
Võtsin juurde teaduri kommentaari ja tahtsin teada, miks neid seeni siis samal kohal igal aastal ei kasva. Ma ei tea, mis valesti läks, aga... torus oli esmalt pikk vaikus.
Siis turtsus mükoloog, et miks ei kasva, miks ei kasva! Ei taha ja ei kasva! Kust mina seda üldse teadma pean!
Vastasin natuke jahmunult, et noh näiteks sellepärast, et ta nime taga seisab botaanik ja mükoloog.
See ajas ta veel pahuramaks.
"Aga see on lihtsalt nii loll küsimus, et sellele ei saagi vastata!" viskas siis.

Ups.
Edasi läks nii, et ta võttis riiulist seeneraamatu ja luges sealt mulle vajaliku info ette.
Ma rohkem ei hakanud midagi küsima ka.

Vaatasin tõsielul põhinevat filmi. Peaosaline nuttis peaaegu kogu aeg ja mida rohkem pisaraid, seda suuremad plaanid tulid. Tema kaaslane oli alailma ahastava ja kaasaelava näoga ja nägi välja nagu lastud vares.
Olin filmi lõpuks täielikus masenduses ja otsisin netis asja kohta lisateavet. Tulemusena leidsin, et filmi allikaks olnud isikul on oma veeb koos piltidega ja ta näeb seal välja lihtsalt kohutav.
Pean nüüd järele mõtlema: kas nutta (suures plaanis) või liibatga ringi sorakil varesena või mõlemat korraga.
Kindel on see, et peeglisse ei maksa vaadata, näib et igatsugu true storyd on need kõige hullemad ketserid.

Pildike traumapunktist

Reedel pidin viima haavatu ühe pealinna haigla traumapunkti. Minuga koos saabusid tibilik neiu ja vene noormees.
Neiu: Oh, ma ei tea mis saab! Ma üldse ei taha, et kipsi pannakse!
Noormees: Mühüh...Noh ei tea ju mis sul seal... äkki peab ainult Fastum geeli peale...
Neiu: (Kiljatades) Niiiiii valus on! Oh... Oi aga see sõnum oli nii armas, mis sa saatsid!
Noormees: (Vahib kohmetult maha)
Mina: (Kõõritan silmad peast, et aru saada, mis neiul viga võiks olla. No ei saa aru.)

Neiu tibitab vahelduva eduga edasi. Vahepeal oigab, teeb lapse häält, sellist ninnunännu, nii hea, et sa said tulla.
Noormehele meenub, et ta nägi avariid päeval: Täitsa lõpp, kus buss pani tsiklile sisse, nii-et pamper lendas ära ja, a tsiklimehel polnd midagi, esimest korda nägin sellist asja!
Neiu: Ah soo...
Noormees räägib edasi palavast päevast, et tahaks ujuma.
Neiu vastab etteheitavlt, et TEMA ei saanud kontoristki välja ja nüüd need valud, oi siit läheb kindlasti siniseks ka jaa.
No mina ei saa ikka veel aru, kust tal midagi viga on.
Neiu pääseb arstide juurde protseduuride tuppa ja jätab oma kodinad poisi juurde.
See tammub. Võtab õpetliku broshüüri, mis räägib marutaudist. Ohkab.
Mingi aja pärast tuleb tüdruk tagasi, oodatakse röntgenit. Poiss annab kähku kodinad ära ja tormab tualetti. Tüdruk on pettunud näoga, aga oigab hiljem uue jõuga. Imestan, et noormees veel vastu peab.
Saan neiu kõnest tuttavale aru, et ta oli päeval tööl kiirustades käega vastu ust tormanud.
Tuleb arst ja varsti tuleb ka neiu - tal kästud apeteegist Lioton 1000 geeli osta käele...
Palju see maksab, sa ei tea vä, kas mul üldse niipalju raha on, tibitab neiu täistuuridel.
Maksa kaardiga, soovitab poiss loiult.
Automaat võttis kaardi ära, ma ei saa ju noh, ma ei tea, palju mul raha üldse on, teeb plika etteheitvat titehäält.
Ma maksan ise, kui sul ei piisa, saab poiss asjast lõpuks aru.
Jah ja mina teen sulle pärast ülekande, säutsub plika ja haagib end kutile külge nagu kaan.

Tõesti: Run, Forest, Run!!!

Kuulake seda

Hommikul tööle sõites hakkas auto lõpupoole imelikku häält tegema. A. (nagu Asjatundlik või ka Aldebaraan) vihjas võimalusele nagu võiks olla kütus lõpukorral.
Minu meelest oli kütusekriipsu ja päris põhja vahel ruumi. A soovitas sel juhul koju sõites valmistuda selgitama vihastele autojuhtidele, miks ma tipptunnil keset teed ees seisan.
Tegelikkuses oleks mul seda äärepealt tulnud selgitada vihasele trammijuhile, sest seal Linnahalli lähedal rööbastel see auto seisma jäi.
Minu röögatustega samas taktis suutis ta hüpata enam-vähem normaalsesse kohta mõnikümmned sammu eemal. Statoil polnud sealt eriti kaugel, aga minu meelest polnud asi ikkagi kütuses. Vastikul moel oli mobiil koju jäänud ja ma ei saanud end sinna külge riputada ja maailma appi nõuda.
Nii et kihutasin kanistriga, mis autos juhtus olema, Statoili ja pigistasin sealt paar liitrit paaki. Paagid on ka sellise nurga all, et... Nojah, pärast mõningaid tulutuid käivitamisi läks käru käima.
Ja käis esimese bensiinijaamani ja sealt edasi veel paremini.
Ajakulu pärast nördinult löristasin kodu poole, tuju paranes aga märgatavalt, kui nägin Merivälja alguses üht uhiuuest majast välja keeranud Hondat, millel oli juhipoolne esiratas välja väändunud. Auto oli kuidagi saanud end teele risti ja pani kinni kogu suuna. Sees paistis keegi kätega vehkiv naine.
Taevale tänu, mul läks palju paremini (aga ma ei usu, et viga oli kütuses, näidiku järgi...), aga kui homme väga ei saja, ei puhu kõledat tuult jne, siis lähen tööle bussiga.

Aga eelmise sissekande järjeks nii palju, et täna rääkisin ürituse peakorraldajaga. Esimese asjana küsis ta: kas käisite seal öisel laulmisel... ah nii, ei jõudnud...kahju, kahju, see olevat olnud päeva parim asi...
A ta ise kah ei käinud, nii-et ma arvan, et sinna oli planeeritud ajakirjanikele mingi LÕKS.

Medali asjus

Reede pärastlõunal istusin oma vesiseid silmi pühkides tööl ja tegin olulist uudist, kui sisse vajus kohe-kohe puhkusele minev meeskolleeg.
"No mis sina siin küürutad nii mornilt!" üürgas ta. "Naerata! Elu on ILUS!"
Pobisesin midagi oma silmapõletikust ja tööst ja siis ta läks tõsisemaks.
"No mis sa siis istud siin," ütles ta etteheitvalt. "Ega keegi sulle medalit ei anna selle eest."

Jee, right, mõtlesin ma eile hilisõhtul Jäneda mõisapargis seda meenutades. Sisuliselt ei lähe tõesti pikemas perspektiivis kellelegi korda, kas ma lähen kesköisele sõdalaste pingi lahti laulmisele või mitte. Ja tegin vapra otsuse - lähen koju!
Selgituseks teiste elukutsete esindajatele - kui tuleb üritusest kirjutada pikk lugu, siis on kohapeal viibimine selline nagu Maša marjakorjamine - veel natuke siin ja siis veel natuke vaatan igaksjuhuks seda ja siis peaks äkki võtma veel tollelt paar sõna... noh ja nii see aeg läheb.

Aga eile oli mul hilja peale jäämiseks isiklik põhjus - simmanipundiks olid KIhnu Poisid ja ma olen ammu tahtnud nende plaati saada ja seda nad müüvad ainult oma esinemistel.
No ega seal midagi erilist ole, aga merelaulud ja laulavad mehed, kes on sünnist saadik jalgupidi meres olnud.
Aga plaate sai ainult vaheajal, nii et pidin nii kaua passima. Seal astus minu juurde reibas naiskolleeg, kes oli esinenud kuskil tantsurühmas.
"Nad olid meil ühel jõulupeol laulmas," viipas ta käega lava poole. "Ja saad aru - neil polnud muud, kui merelaulud! Lõpuks keegi läks ja küsis, et no kas te muust ei oska laulda, nii ära tüütas!"

Tõesti, mida nad siis ootasid kihnlastelt, kes esinevad ka alati triibulistes meremehesärkides?

Kuna ma ilmselt millegi eest medalit ei saa, siis võtan nüüd aja maha ja lähen metsa.

Ei, ma ei ole ikka veel siia midagi kirjutanud.