Keeletunnid

Osa meie toimetusest räägib väga ladusalt vene keelt ja nad olid üllatunud, kui kuulsid, et majas korraldatakse keelekursused ning keegi soovib sinna tõsimeeli minna.

Mina olen vene keelega vahel väga hädas, sõnad ei tule meelde ja aru ka kõigest ei saa, mis räägitakse. Värskendus kulub ära.

Testis, mille põhjal meid jagati gruppideks, sain vähe punkte. Mu heameel oli suur, kui avastasin, et kogu grupp on samal tasemel.

Küsimusele "Miks te soovite õppida vene keelt?" vastasime läbisegi kangelt sõnu otsides, et naada, noh, naada interviuu delat!

Küsimusele, kas me palju neid intevjuusid oleme juba teinud, noogutasime usinalt päid. On ette tulnud küll!

Aeg läheb tunnis ruttu ja ma kuulen lihtsaid sõnu, mida ma ilmaski varem kohanud pole ja mida koolis kindlasti ei õpetatud. Ma tegelikult ei tea, mida me seal koolis tegime kõik need aastad vene keele tundides.

Viimane õpetaja andis vene keelt ainult seepärast, et ta Siberist naastes midagi muud ei osanud teha.
Oli naiivne ja siiras hingeke, kellega me ei õppinud grammigi keelt.

Kui vene keeles ma saan kõva kätega vehkimise toel ikkagi piruka ostetud, siis saksa keel on tagantjärgi katastroof.

Kogu meie õppeprogramm oli eluvõõras ja täiesti ebapraktiline tegeliku keelekasutamise mõttes.
Kui ma loen praegu saksa keeles ajalehti või kuulan kõnekeelt, siis see on nagu öö ja päev - sellist sõnakasutust ja sõnavara pole ma koolis kaugelt ka näinud!

Huvitav, kas õpetajal oli kasvõi mõnel korral väikegi kahtlus oma töö tulemuslikkuses? Kui ikka keegi klassis ei suutnud keskkooli lõpuks ladusalt rääkida?

Mul üks tollane kooliõde avastas saksa keele alles siis, kui Saksamaale kolis ja seda seal rääkima õppis. Noh, see tõestab ainult seda, et kes ise pingutab, saab ikka parema tulemuse ja ega lõpuks polegi kedagi süüdistada. Kuigi tahaks.

Panen siia siiski ka lingi Jüri Aarma toredale artiklile "Süüdlased leitud: miks me korralikult võõrkeeli ei oska"