Sel ajal, kui me Hiiumaal oma kommuunis elasime, käis muude asjade hulgas üks lõputu lastelaagrite tegemine või teiste tehtutes aitamine. Kord läksin vaatama üht sellist Paliveres, kus olid koos kehvade perede tüdrukud Tartust ja meie omad abiks.
Üks väike plika ronis mulle kohe sülle ja lõi ühtlasi mul hinge kinni, sest ta haises nagu bensiinikanister. Üks juhendaja nägi teda minu juures kõõlumas ja röögatas hirmsa häälega, et kohe eemale! Vibutas veel näppu, et sai ju sulle öeldud, et sülle ei roni!
Olin päris jahmunud, aga siis selgus, et plika sõna otseses mõttes kubises täidest ja parasjagu käib puhastusprotsess. Kõik riided on välja vahetatud, teda ennast korduvat küüritud ja juukseid pestud kõige käepärasema vahendi - bensiiniga! See viimane oli kohalik tõhus vahend täide vastu, mida laialdaselt kasutati.
Laagri lõpus oli ta igatahes kenasti täivaba, aga see-eest Vahemeri hakkas paari nädala pärast üha hullemini pead kratsima... Ja siis tundsin ka mina, et hmm...et keegi on mulle justkui pähe istunud.
Nojah. Täid. Väntasime ratastega kähku Käinasse apteeki.
Seal oli just kari mutte kohal, kelle abiga apteeker kleepis seinale just saabunud uut reklaami. Et osta seda kreemi ja võid võita sõidu Milaanosse ilumessile vms.
"Noh, tüdrukud, te ei taha iludusvõistlusele sõita," ärgitas ta kohe.
"Igaljuhul tahame," vastas kohe Vahemeri. "Jah, müüge meile kõigepealt täivastast salvi, siis sõidamegi!" kiitsin mina takka.
Uhh, see oli lôbus!
Vahemeri ostis kallima, mina odavama vahendi, aitasid tõhusalt mõlemad, aga kahjuks nende asjadega ei võitnud me mingeid sõite.
1 kommentaar:
hea oli et ma koguaeg teiega ninapidi koos ei olnud, või karvupidi. Mõtle nüüd sõida ilmatu maa maha et bensiini saada
Postita kommentaar