Töö tõttu võtsin raamatukogust kaks sama triloogia noorteraamatut.
Kolleeg J. Rooste ütles lahkelt, et ega proosaga polegi muud, kui et aina loe ja kirjuta, loe ja kirjuta ning et küll sellest autorist veel asja saab.
Et algaja esimesed katsetused ühesõnaga.
Ses mõttes küll ja kui Rooste nii armsalt lahke on, ei ütle minagi midagi, kuigi ehk just peaks? Viitama dialoogide kohmakusele ja detailiuputusele ja pikaks kiskuvatele tundelistele kirjeldustele?
Samas on tõesti kena, kui keegi üritab midagi noortele kirjutada. Kahjuks ei anna Jane Eyre stiilis tundepuhangud Harry Potteri õudusfantaasiatega sidumisel just kõige paremat lugu. Sama võin öelda Aidi Valliku teise Anni raamatu kohta, mis oli minu meelest oma sisu poolest lausa jube ning kahjuks veel ladusalt ja kergelt loetavalt kirja pandud. Ilmselt on minu põlvkonna naiskirjanikel mingid oma mured, mis on seotud punknoorest köögis askeldavaks pereemaks saamisega ja üleüldise rahulolematusega ses suhtes, et maailm on selline nagu ta on.
Kahjuks ei ole mul midagi inimestele öelda, muidu kirjutaksin ehk ise midagi vähe helgemat.
1 kommentaar:
Sa oled enda suhtes ebaõiglane - mu meelest oleks sul küll palju öelda. Vähemalt mina olen sinu suust kuulnud ikka mitmeid häid mõtteid kohe :) Haara aga sulg pihku ja lase käia, eluterved mõtted kuluvad noortele ära :)
Postita kommentaar