Täna, kui ma Viru keskuses bussi ootasin, kõnetas mind üks roosa jopiga tegelinski.
"Vabandage, kas teie laps on Karl A?" päris ta ja teatas seejärel sundimatult, et käib Karliga samas klassis.
"Minu nimi on J. ja ma kutsusin Karli oma sünnipäevale," teatas roosa ilmutis jutukalt ja siis mul tuli ka meelde, et tema oli jah see laps, keda ma viimati nägin lumekuhjal röötsutamas.

J. andis teada, et käis sünnipäeval saadud raha eest ostmas käekotti, et ta käib kunstitunnis ja ujumistrennis ning tema kuuesel vennal on hulk medaleid džuudos, tal endal mitmetel teistel spordialadel, emal ja isal on veel rohkem medaleid ja kõige rohkem medaleid on nende koeral, kes on Eesti parim kaukaasia lambakoer ja veab igal õhtul õues autokummi.

Mul hakkas pea pisut ringi käima. Karl ei käi nimelt üksi liinibussiga linnas kolamas ja kotte ostmas, samuti pole vaesekesel ühtegi medalit, lähisugulastel on mõned koerad (1 suur ja 2 väikest), kuid ka neil, muidugi mõista, mingeid medaleid pole.

"Karl on huvitav poiss, ta rääkis vahetunnis väga huvitava õudusjutu," lasi J. omasoodu edasi. "Üldiselt ootan ma väga pühapäeva, siis ma saan näha, kuidas mu isa Pirital meres ujub, ma ise mängin sellel ajal niisama lumes ja mu parim sõber tuleb ka külla ja me läheme koos sauna ja siis hüppame sealt hange. Isa tõi mulle ükskord Jaapanist punase kleidi, ma kandsin seda siis, kui meil klassiõhtu ja disko olid ja see oli mulle natuke suur, aga ema sai seda õnneks natuke parajamaks teha..."

Olin täiesti maatasa tehtud, kui J. lõpuks minema vehkis (oma džuudovenda eelkoolist ära tooma).

Kardetavasti on Karl sotsiaalsetelt oskustelt mitu sammu taga ega suuda korraga veel niipea sadat asja teha ja omapäi kunstikooli vahet joosta, kartuleid koorida ning koeraga mängida.

Koju vantsides mõtlesin, et ehk ta saab edaspidi vähemalt ühekaupa sääraste asjadega toime, neid omavahel segi ajamata.

"Sõitsin koos J-ga samas bussis," ütlesin õhtul lapsele.

"Aa, J.," ütles laps mõistvalt ja lisas asjalikult ja lahkelt: "Ta räägib päris palju. Ja vahel selliseid asju ka, mida tegelikult olemas pole."

Selle järgi ma saan aru, et vähemalt on arenemas võime teistele enda kõrval ruumi teha, isegi sel juhul, kui need teised räägivad asjadest, mida alati olemas pole või siis majadest täis aurumasinaid.

See oskus on isegi parem, kui omapäi linnas kolamine.

Ja küll me oma koertele mõned karikad ja medalid ka veel hangime.