Hakkasin teist korda vaatama algusest uut Sherlock Holmesi filmi, kuigi lõppu ma ei jõudnud ka esimesel korral.
See on lahe film.
Jude Law Watson ja Robert Downey Jr Holmes on muhedad sellid, hoopis midagi muud, kui venelaste sonimütsiga tüüp ja pikaldasevõitu vuntsidega doktor. Kuigi nad olid ka toredad, eriti arvestades, et muid ju polnudki.
Kuna minu teismeeas polnud ka teab mis palju põnevat krimikirjandust, siis Conan Doyle sai loetud risti-põiki ja Sherlocki suhtes on mul soojad tunded. Kui nähtuse.

Uus film on lahedalt lavastatud, palju on detaile, mida lahti ei nämmutata ja nõrkusi ma esile ei tooks. Sest neid on ju ikka.
Aga mulle meeldivad riided, oopiumi tõttu ajuti kuhugi maailma servale jõudev Holmes ning ärgas Watson. Ja muusika (ülilahedad iirilikud viiuliasjandused, mis aegajalt tegevusele juurde plumpsatavad).

Ma arvan, et ma ei vaatagi seda seekord ka lõpuni. Sest asi pole ju süžees, eks, ka asjade kulg on oluline.