Leonardo tulek

Reedel avati pidulikult rahvale näitamiseks Leonardo pilt, mille ta peaaegu kindlasti ise endast maalis.
Pildi kõrvale plaanitud kõned viidi ürituse keskel üle teise ruumi, sest nagu ütles muuseumi direktor - Leonardoga on võimatu konkureerida. St. et külastajad ei teinud kõnedest väljagi ja tunglesid pildi ees ja taga.

Pilt, kusjuures on lahe.

Maal on lihtne ja soe. Kui seda vaadata, siis tundub, et see on aken teise maailma v vähemalt elus nagu inimesed Harry Potteri raamatute maalidel, kes üksteisel külas käivad, vestlevad ja vahepeal ära lähevad ning tühja raami maha jätavad.

Sellest Leonardost seal pildil ma isegi usun seda, sest kui ma kõrvale astusin, et sealt fotosid teha, avastasin, et ta kõõritab mulle otsa.

Aga huvi oli metsik. Isegi ajakirjanikud kaotasid pea ja käitusid veel hullemini kui tavaliselt - lasid ennast pildi kõrval pildistada ja puha. Teleoperaatorid teiste hulgas.



Ühel hetkel pressiti kõik kokku piklikkusse galeriisse, kuhu Itaalia saatkond oli orgunninud suupisted. Esimest korda nägin, kuidas parmesani juustu serveeritakse suurte käntsakatena, mille sees on labidakesed juustu kangutamiseks.

Võtsin kohe suure tüki, kuigi ma seda juustu eriti ei armasta. Aga seda ma tegin hästi - juust oli imemaitsev, suus sulav ja üldse täiesti super.

Tahtsin astuda kõrvalgaleriisse, sest suupistelaua ümber käis kole mürgel ja õhk oli ka ära hingatud, aga mulle hüppas laiali kätega vastu kaks muuseumitädikest, endal suud juustu täis.
Kui nad rääkida said, siis selgus, et toiduga maalide vahel jalutamine on täiesti välistatud.

"Aga see ruum," näitasin kõrvale, kus inimesed toetasid kukleid ja veiniklaase otse klaverile ja nõjatusid seintele maalide keskel.

"Seal ka ei tohi," ahastasid tädid. "Kunagi pole sellist asja varem lubatud ja nii palju rahvast ka veel...!"

Oh Leonardo, Leonardo! Sinu silmad teises ruumis seda muidugi ei näinud. Aga küllap polnud vajagi - kuulsust koguv autoportree oli kuuldavasti kasutusel kandikuna, enne kui see avastati ja kogu ratas täie hooga käima läks.

Peegelkiri maali taga.

Kui ma ära läksin, siis sattusin peale kahele riidehoiutädile, kes masendunult üksteise najal halasid kogu massi pärast, mis kuulsus nüüd majja toob. Sain nende juttu kuulates aru, et tegelikult on neil maailma kõige raskem töö, neid ei väärtustata ega hinnata ning pole lootustki, et asjad paraneks.
"Ehk ei tulda seda nii palju vaatama," lootis üks mulle joppi andes kuulsale pildile viidates.
Mina, vastupidi, loodan, et tullakse ja minnakse ja vaadatakse.