Hiiumaast veel

Hiiumaal oli seekord hirmsasti lund, nii-et igaks juhuks vaatasime, et lapse labidas ikka autos käepärast oleks.
Pusisin ühe pildirea ka kokku oma katkuva programmiga, sest endalgi on veider nii valget ja lumist saart vaadata. Muidu on detsembris Hiiumaal ikka veel viimane kukeseenel käik ja jaanuar siis võtab lörtsisemaks.
Kuna tuul puhus veetaseme madalaks, siis ei saanud me plaanitult pühapäeva hommikul ära minna ja läksime hoopis sellisesse kohta nagu Nurste palvemaja.
Omal ajal metsa veerde ehitatud majja mahuks 400 inimest, aga praegu käib väike kogudus koos ühe abiruumis, mida köetakse tuntud hiidlase annetatud ahju abil.
Koguduse ninamees on ca 80 aastane mees, kellel on 2 puusaproteesi, 1 põlveprotees, 1 neer ja Niva. Jõulu eel varitses mees kaks päeva PUU OTSAS, et lasta oma ma-ei-mäleta-mitmes siga ja teha koguduserahvale maitsvaid kinke.
Siga saadi kätte ja ühel inimesel nägin kodus ka vanaisa aegset puunõud, mis oli välja veeretatud selleks, et sinna terve metssiga soolata.
Ühel teisel koguduseliikmel oli sahver maast laeni täis moose-mahlu, millest märkimisväärse osa moodustasid samuti eaka härrasmehe tehtud ja kohaletaritud hoidised. Mees lihtsalt ei raatsinud õunu raisku lasta, tegi mahlaks ja annetas laiali.
Aga enne seda käisime muidugi Kõpus, kus sõbrad elavad imelises kohas ning saab majaka valgel end saunast tulles hanges jahutada.
Ja pika talulaua taga teed juua ning elust ja ilmast rääkida.
Sealsamas köögilaua taga on Vahemere poolt lauldud ka see laul, mis piltide taga kõlab, lindistatud vaikselt ja kellelegi ütlemata suhkrutoosi taha lükatud käepärase jublakaga ja natuke proovitud hiljem hullemaid sisinaid ära võtta.
Sihuke kodune värk, ühesõnaga.
Kolmeminutilisel pildireal siis Hiiumaal käik alates Kilulinnast ärasõidust kuni Scania taasnägemiseni Heltermaal.
Loodame, et hiidlaste sisetunne ei peta ja peagi saame jääteed mööda vuriseda.