pühapäev, 30. november 2008

Kentsakas lugu minu vennast (viisil Viisk läks Tartust...)

Lugu tuli jutuks eile ja iseloomustab hästi mõningate inimeste ettevõtlikku ja reibast meelelaadi, samuti ajuti esinevaid haake mõtlemises.
Varateismeline vend asus teele tädi juurde, ta pidi sõitma bussiga Imaverest Võhmasse (20 km) ja minema mõni km edasi Villeverre.
No Võhmas magas ta nagu puhta südame ja hea unega isik ikka ja ärkas 6 - 7 km eemal Olustveres. Milleks rabistada, parem sõita edasi Viljandisse (Imaverest 50 km) otsustas ta jalamaid. Varasemast oli tal meeles, et sama buss sõidab peagi edasi Kilingi-Nõmmele (Viljandist 50 km), kus elas pere kahe meie-ealise tütrega, kellega tollal suhtlesime.
Tõesti, kui buss on kohe minemas, miks mitte edasi sõita?
Bussijaama kõrval olevast poest ostis nooruk kaasa kaks pudelit soodsalt müügilolevat lastešampust ja teel ta oligi. (See oli ikkagi sotsialismiaeg, eks ole, kui midagi müügil näed, osta kohe ja rohkem!)
Õhtul ei jõudnud pereisa ootamatu külalise üle küllalt nalja visata ("Nii-et tuled korraga kahele tytrele kosja, kaks pudelit ikka kaasas....) ja järgmisel hommikul kl 6 löödi rändur maast lahti, pakiti autosse ja viidi koju tagasi.

Teate, aeg oli ka selline - busse käis üsna tihedalt, piletid olid taskukohased ja ma ise olin ka alailma kuhugi teel.
Samuti võis iga kell juhtuda, et koju astus sisse mõni sugulane, kes oli üleüldisel tuttavate külastustuuril, vestles veidi ja kihtuas järgmise bussiga edasi. Vahel anti nendest külastustest eelnevalt kirja teel teada, vahel jõudis kiri kohale peale külaskäiku.
Seda va Viljandi bussijaama mäletan vägagi hästi, kui pisike olin, siis tassis vanaisa mind endaga sealtkaudu kuhugi kaasa, sellest mäletan, et kesklinnas asusid õlleautomaadid, lapsed said sealt vist kalja ka, aga see polnud probleem, vanaisaga käies olin nagunii alati kõrini kõikvõimaliku magusa sees ja võisin väikse peatuse üsna kehvalt lõhnavate õlleautomaatide juures ära kannatada küll.
Vanematega Viljandist läbi sõites jõudsime heal juhul ainult bussijaama gaseeritud vee automaadini ja igakord ei saanud sealt isegi mitte kolmekopikalist siirupiga magusat jooki, vaid kopikalist gaseeritud vett (automaadi juures oli alati üks klaasist klaas, mida kasutasid kõik, kes juua tahtsid).
Aga selle Kilingi-Nõmmega oli veel nii, et vahel me jäime vennaga sellest bussist maha, mis sinna edasi läks ja siis hüppasime pead kaotamata teisele liikurvahendile ja põrutasime Mustlasse, kus vanaemal oli vanast ajast korter ja võti kuskil mati või poti all.
Kord saime seal ettevõtlikult ahju küttes vingumürgituse, hirmsa pearingluse, peavalu ja tasakaalukaotusega ning taaskord lõppes meie reis nii, et keegi pidi meile autoga järele tulema.
Noh, see polnud muidugi niiii lihtne, telefone ju polnud - mina kihutasin varavalges esimese bussiga kodu poole minema, end kehvemini tundev vend jäi pikutama ja naabrinaisega vestlema.
Umbes kl 9 hommikul üllatasin vanemaid teatega, hoi, me polegi 100 km eemal Kilingi-Nõmmes mõnusalt külas, vaid Mustlas vingumürgitusse suremas.
See oli päris karm küll, teate, katsuge ise käia, kui kogu aeg pikali kukute!
Aga midagi hullu ei juhtunud, ainult vend pidas vajalikuks hiljem selle juhtumi meeldetuletamisel lisada, et vingumürgitusega kaasneb püsiv ajukahjustus.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

kes seda nüüd enam mäletab, miks ma just otsustasin edasi sõita ja mitte tagasi. võimalik, et asi oli toonases veidruses, kus busside sõidugraafik koostati vastavalt plaanimajandusele ja kui päeva peale oli ette nähtud viis reisi päevas siis tehti need kohe järjest ära ja õhtu jäi vabaks... [loe: valikuvõimalused olid osta tagasisõiduks pilet Tallinnasse ja loota, et bussijuhi süda härdub ning ta soostub tegema peatuse jõnglase maha lubamiseks 100 km varem või siis alternatiivina sõita kuhugi mujale].
Huvitav mida ma täna sellises olukorras teeks? ilmselt helistaks kellegi järele. Ah, et miks ma siis toona ei helistanud. Viljandist oleks telefoni leidnud küll aga helistada oleks saanud ehk öövalvurist vanaisale Saaremaale, kuna kellelgi teisel kodus telefoni ei olnud...

Anonüümne ütles ...

Hea küsimus - mida teeks tõesti Olustveres?
Võib-olla sõidaks siiski Viljandisse?
Või roniks maha järgmises peatuses suurel maanteel ja üritaks hääletada kuni keegi saab aega järgi tulla.
Aa ei ma tean - ma helistaks ühele neist inimestest, kellest ma tean, et nad on ööd ja päevad netis ja laseks vaadata bussireisidest, millal peatub järgmine buss Olustveres ja millega saaks Viljandist Võhmasse.
Aga mul on üldiselt sealkandis tuttavaid (ka Aasta Külaks valitud Kuhjavere pole kaugel, seal toimus ka künnivõistlus ja moosimess), nii-et jääb ka variant maha ronida ja vestelda iniestega poe ees.
Kuigi mul ei ole ühtegi arukat vabandust, miks üldse bussiga sõita Võhmasse.
Mererohi