kolmapäev, 6. august 2008

Vastikust pressist

Eile õhtul, kui välja tuli, et normaalsete inimeste sekka on imbunud ajakirjanik, võtsid sündmused kohe tavapärase käigu, tegelt veel hullema, kui muidu.
Alustas see mutinahaga näitleja: "Oi teate, minul oli ajakirjanikuga nii halb kogemus, see Kroonika, ei mis see teine, no mis see naisteajakiri on, sealt tuldi minuga intervjuud tegema ja mina ütlesin, et ma ei tee seda ja siis ikka, et räägin mõne sõna ja siis teate see ajakirjanik, suu on tal veel vot selline prrr... no vot see siis oli ka veel kohal /... / ja siis ma lihtsalt rääkisin, nii nagu naised omavahel, ega mina ei arvanud, et ta seda kirja paneb /... / no vot siis tuli mul naabrinaine ja ütles, et sa oled lehes / ... / ja pärast seda ma ütlen: mitte üks intervjuu enam!"

No nii. Aga kestis see näitlik ümberjutustus hirmus kaua.
Teised noogutasid siis reas ümber ja karjusid, et jah õige ja minul ka ja muid asju.
No mis sa hing teed! Rätikut ka pole, passi nagu tobe, paljas ja süüdi!
Ja kui aus olla, siis ma ju ei tea - täiesti võimalik, et kuskil keegi räägib niimoodi minust, aa sry, näe yx juba meenuski (inglikeiss), nii et ei saa ka väga pead vangutada ja öelda, et kõik nad (meie siis) on süüdimatud tobud (loe: haiged inimesed, kes vahivad lakke ja mõtlevad lugusid välja).
Õnneks ei saa ei näitlejad ega teised praegusel ajal meediata läbi ja kui nad ise oma intervjuusid ei anna, siis mõtlevad produtsendid ja reklaamiagentuurid need omast peast välja.

1 kommentaar:

KH ütles ...

Sain tervitused Evalt kätte, olid teised hästi säilinud ja reisil Käsmu-Rakvere kortsu polnud läinud.

Kommenteeriks veel midagi, aga just tekkis vastupandamatu ja haiglane soov midagi välja mõelda. Sest nagu sa isegi mäletad, on meil siin spetsiaalsed lamamistoolid, et oleks eriti mugav lakke vaadata.