Sündmusi

Täna toimus kaks olulist sündmust: ameeriklased sõitsid oma sõjatehnikaga läbi pisikeste linnakeste ja saime kasemahla jooksma:

"Kuule," ütlesin salakavalalt lapsele. "Kui sa juba teed midagi, võtad näiteks relva kätte, siis võiksid küsida, mis see on ja mida see teeb?"
Idee oli muidugi selles, et nii saab kahepeale rohkem infot korjata.
"Oh, ma ju tean seda! Ma oleks täiesti lapsik siis," jahmus tema.
"Nojah,  mis siis! Aga siis algab suhtlus ja mine tea, mida veel kuuled," õpetasin mina. "Ma küsin seetõttu alailma igasugu asju, et anda võimalus inimestele rääkida!"
Mõne aja pärast arvas laps, et see töö on väga raske. Ja et tema igatahes küll küsima ei hakka, mida relv teeb.

Ehk ongi parem.

Minu meelest oli see väga imelik, et me nägime täna Paides ja Türil tõelisi ameeriklasi nende sõjatehnikaga. Kõik kordub, kõik käib mööda spiraali. Ikka avame väravad, ikka laseme inimesed sisse. Kui ma olin umbes nii teises klassis, siis sain ühel joonistusvõistlusel küllusliku auhinna (karp vildikaid, plastiliin, joonistusplokk), sest olin teemal "Rahu!" teinud pildi tankidest ja lippudest.
"Joonistasid siis rahu-pildile tankid," porisesid vanemad. Mina ei saanud aru, mis viga, sest ma sain ju esikoha! Ja pealegi sõitsid telekas rahuparaadidel alati tankid!

Aga ma näen, et see aeg on tagasi. Jälle võivad lapsed saada esikohti, kui joonistavad sõjatehnikat, tõsi lipud on teised.

On, mis on, igatahes kask jookseb. Mõned asjad on ühtmoodi, kuni Maa keerleb oma vanal viisil. Eks teistega näe, mis saab.

Hakkab looma

Selgus, et lapsel olid siiski käsivarrel randme juurest mõlemad luud katki, mitte ainult kodarluu. See tuli arsti jutust juhuslikult välja, kui ta vene-eesti segakeeles rääkis meiega. Lõpuks tüütas see nö ühetiivaline suhtlus väga ära ja hakkasin juba vihastama. Nüüd on õnneks paranemine mühinal käimas ja arstidega pole vaja enam suhelda.
Minu paanikast hoolimata käis laps eile juba proovimas, kas saab rattaga sõita ja oli üsna kaua ära.
Tulles oli käsi kriibitud ja mu ehmatust nähes ütles ta kähku: "Ära muretse, ma kukkusin näoli, mitte käe peale!"

No mis sa teed sellisega?

Meil on kolmeks nädalaks külas koer, kuldne retriiver. Tema pere on reisil ja kuna ma seda koera tean, siis võtsime ta meeledi enda juurde hoiule. Me muidugi ei osanud mõelda, et ta on nii karvane, lõhnab nagu koer ja tassib käppadega ringi pori ja liiva. Olin ka üsna üllatunud, kui leidsin end esimesel hommikul peale koera saabumist temaga poolunes mere äärde jalutamas. Kui nägin, et mõned teised zombid oma koertega juba sealt tagasi tulevad, sain aru, et ma pole üksi.

Ses mõttes oli maamajas väga meeldiv: haige käega laps kaevas endale krossirada, kus rattaga hüppeid teha, koer ei oodanud jalutamist ning püherdas ja lasi ringi mööda tihnikut ja lompe ning mina kütsin sauna.
Õhtuks kukkus koer sirgelt külili ja jäi nii kõvasti magama, et pidin põrandat pesema ta ümbert ja jätma esialgu sinna koerakujulise pesemata laigu.
Siis tuli torm ja elekter läks ära ja mina istusin küünlavalgel leiliruumis. Lapse meelest oli see väga tore, sest ta arvas, et paljud ta klassist oleks sellisel juhul väga hirmunud ega julgeks liigutadagi. Muidugi, ongi ju hea istuda soojas maamajas, kuulata mühisevat tuult ja nohisevat koera, näppida küünlavalgel iPadi, süüa ahjukana ja olla julge ja vapper!

Järgmisel päeval autosse istudes ütlesin lapsele kohe, et jätame porisaapad jalga ja see oli hea, sest oma pehmele teele me kinni jäimegi. Naaber tõmbas džiibiga välja ja asi lahenes veerand tunniga. Ka see meeldis lapsele väga ja andis võimaluse arutleda, et paljud klassikaaslased poleks julgenud keset sellist mülgast autost väljagi ronida. Aga näe, tema teab, kuidas kinni jäänud autot lükata ja kuhu panna köis! Maailm jalge ees lebamas, parandas ta isegi vanaema kasvuhoone ukse ära.

Nädal hiljem

Täna olime juba ette valmis suhtlema meditsiinitöötajatega eriti aupaklikult. Nii-et kui meid paigutati kõrvalkabineti ukse taha, kust seest  arst ust avamata kõigest kõrist karjus patsientide nimesid, siis me võtsime seda rahulikult.

Kips võeti kõlavahäälse kamandamisega lahti, seejärel saadeti meid röntgenisse ja seal läks kõik suht kiiresti.
Avastasin, et kabineti ukse taga on isegi raamaturiiul mitmete ajast-arust teostega ("Blokaad" jms).
Röntgenipilt näitas, et käsi paraneb ilusti ja ma kolmanda küsimise peale tohtisin ise pilti vaadata.
Panen siia juurde joonise, punane joon umbes näitab, kus murd on.

See arst oli natuke jutukam ja isegi rääkis pisut, kui küsisin, mis edasi saab. Selgus, et lapsele tehtud täisnarkoos lisab paranemisajale kohe nädala ja kuna lisaks murrule oli ka nihestus, siis sealt tuleb veel nädal lisaks. Kahe nädala pärast saab kipsi ära, kuid siis tuleb veel paar nädalat kanda randmefiksaatorit. Selle peame ise ostma, kuid haigekassa maksab õnneks 90%.

Parajasti siis, kui arst kirjutas digiretsepti fiksaatori jaoks, tuli talle telefoni sõnum. Ta jättis kohe kõik katki ja hakkas hasartselt telefoni lappama. "Gospodi! No što eto! Kakoita karu Puhh!" - "Eto igruška," rahustas õde. Täielik anekdoot! Läks mitu head minutit, kuni karu Puhhi mõistatus lahenes ja retsept kirjutatud sai. Siis arst isegi vabandas natuke ja oli korraks nii lahke, et vastas küsimusele, mida käega teha, et sõrmi peab kindlasti liigutama.

Rattaga sõita enne kuud ei saa, kuid ujuma võib paari nädala pärast minna. Laps oli ise väga tusane, kui seda kuulis, sest käisime eile uhkeid rattaid vaatamas ja selgus, et poes lubatakse neid ka proovida. Pealegi sai ta juba kätte uhked rattariided, mis me Aliexpressist tellisime.

Jama küll, kui need, kes tahaksid sporti teha, ei saa ja need, kes saavad, eriti ei taha.

Jalutasin ja kuulasin klappidest üht huvitavat kirikumeest, kui telefon helises.

"Tere... mina olen see laevamees... pidid ju külla tulema!"

Laevamees, laevamees, laeva...???

Teadsin küll. Muhu mees, saime tuttavaks 15 aastat tagasi, kui Vahemerega Saaremaal telkimas käisime. Olime öö Sõrves ja teise Harilaiu kandis ühe Poola telgiga, mille ülespanek nõudis nuputamist. Väga lahe telkimine oli, sest september oli just alanud ja veed olid soojad, kuid suvitajad juba lahkunud. Hiiumaalt üle tulles rääkisin laevamehega lobedasti juttu ja nii läks, et saime tasuta üle kõige autoga. Ainuke asi, et minu ajalehed nurus ta endale, sest igav oli. Tagasi tulles olin juba terve pinu lehti varunud ja muidugi saime jälle tasuta. Tookord oli see tohutu kokkuhoid, sest raha oli ju jube vähe ja Hiiumaalt Saaremaale sõit nagu reis Rootsi.

Tookord kohtasime veel Mustjala poe juures õlut joomas tähtsaid härrasid (pildil), kellel olid dresside peale kenasti pintsakud võetud. Üks oli endine esimees, teine tema autojuht. Kuid olgu.

Laevamehega kohtusin hiljem veel ja harjusin tasuta sõiduga nii ära, et olin lausa häiritud, kui ta liini vahetas ja maksma tuli hakata. Siis läks ta töölt ära, et oma talus toimetada ja oligi kõik.

Nüüd siis helistas. Tahtis poliitikast rääkida ja niisama ka. Et oli ammu plaaninud. Minu mälu järgi kohtusime viimati vähemalt viis aastat tagasi, ehk isegi rohkem. Temale olen aga oma inimene, sest ta on lehe tellija ja ma käin igal nädalal tal trükituna kodus.

Kui ta helistas, siis esimese hooga muutusin tõrksaks, et mis nüüd jälle on. Siis aga leebusin. Mis seal ikka. Tegelikult on ju tore, et külla oodatakse ja ollakse valmis kohe sauna kütte panema. Laevamees ütles, et mu sõbrad on ka oodatud. Nii-et äkki tahab keegi kaasa tulla?

Visiit meditsiiniasutusse

Haigla asemel soovitas registratuur minna polikliinikusse, kus saab kiiremini. Noh, sai ka. Järjekordi polnud. See-eest olid kõik töötajad erakordselt tõredad.

"Pange tool tagasi," vihastas arst, kui tahtsin nurgast võtta tooli ja istuda sellega lapse kõrvale. Istusin siis nurgas nagu mingi pagendatu, kuni arst ja õde pilti uurisid. Meile seda ei näidatud. Kuna ma lootsin, et ehk nad muutuvad lahkemaks ja ütlevad midagi asjalikku, siis ma ei hakanud neid sellega endast välja viima, et seda ise näha küsiks.

Oleks tegelikult võinud, sest nad säilitasid oma tõrksa ja tusase töömeeleolu lõpuni välja.

Kui pidime minema uut pilti tegema, siis oli röntgeni ukse taga üks türklane, kellega personal suhtles vene keeles. Millestki aru noormees muidugi ei saanud. "Miks nad mind venelaseks peavad," ahastas ta. "Mul on selline nägu, jah?"

Ütlesime talle, et ta nägu on kena ja tal kästi lihtsalt hetk oodata. Märkisin teda järjekordselt vene keeles kõnetavale õele, et kutt ei ole venelane ega saa midagi aru. "Ma tean!" pahandas naine kõva häälega. Ee... hmm?

Kui lapse kord tuli, siis temaga enam ei räägitud üldse, näidati kõike viibetega. Küllap mõeldi, et mine tea, mis rahvusest see veel on!

"Kodarluu murd," teatas arst lapsele. "Seome ümber, kolm nädalat kipsi, nädala pärast näitama!"

"Kus kohast luu katki on," pärisin oma nurgast.

Mõlemad meditsiinitöötajad tõstsid ärritunult pea. "Mis mõttes, kust? Luumurd on luumurd!"


Enne täielikku loobumist küsisin veel, millega luumurru puhul arvestama peaks, sest see on poisil esimene. See isegi sai arstilt tähelepanu.
Lapsele:  "Ah nii! Esimene? No palju õnne siis!"
Mulle: "Tehke talle kindlustus!"

Jah, muidugi on tore, et luid ravib asjatundja, kes on seda teinud juba tuhandeid kordi. Aga kui lastepolikliinikus töötav asjatundja on niivõrd rutiinis, et ei suuda isegi enam lahke olla, siis vajaks ta mingit värskendust.

Pärast meid ootas pere: seotud käega tüdrukuke, isa ja ema.

"Tehke, mis teete, aga nurgas tooli ärge liigutage," soovitasin neist mööda minnes.

"Selge," vastasid nad arusaajalt. "Võtame arvesse!"

Väga lihtne vol2

Lapse jutu järgi olid maadlusvõistlused päris naljakad ja seda just sellesama kaalu pärast. Kõik teised olid ka ju üritanud ennast võimalikult kergeks saada ja enne kaalumist peaaegu enam ei söönud.

Üks ümmargune poiss leiti küpsiseid nosimas ja sellest tuli paras kisa - treener kaalus lapse kähku ära ja leidis, et ta on 300g üle oma kaalu. "Sellepärast sa oled nii paks, et ei suuda tundigi söömata olla," ahastas treener, ladus lapsele selga kõik käepärased paksud riided ja saatis ta jooksma.

Teised vangutasid päid ja arutasid, et no kui rumal saab olla! Enne kaalumist küpsiseid süüa! Aga poiss suutiski oma paksude vattide all nii palju higistada, et sai kaalumiseks numbrid korda.

"Pärast kaalumist jooksid kõik kohe oma kottide juurde saiu ja lihaleibu sööma, kõige rohkem sõi üks 32kg, kellel olid korraga ees salat, kohukesed, saiad, konserv ja võileib. Aga tema on ka Eesti meister," rääkis laps.

Temal endal oli selleks ajaks juba ükspuha, sest ühe raskema jõmmiga heidet proovides, oli "ranne pärast imeliku nurga all!". Mis tähendas traumapunkti minekut ja kipsi. Homme lähen lapsega traumatoloogi juurde ja eks siis näis, mis ja kui hullult puruks on. (Tervisesport, ma ütlen küll!)

"Aga ma õppisin tegelikult väga palju," väitis laps ise ja leidis, et võistlused on kordaläinud. Kui ilmnes, et õhtuks lähevad sõrmed paiste, kipsi alt sügeleb ja sellega on paha magada, siis ta rahulolu küll natuke vaibus. "Olen palju mõelnud, mis tunne on mingit luud murda, tuleb välja, et see pole tegelikult nii valus, kui tundub, ainult väga tülikas," ütles ta veel. Nojah.

Väga lihtne!

Tahate kaalust alla võtta? See on väga lihtne: praetaldrik vahetage alustassi vastu, hoiduge rasvasest ja loobuge suhkrust. Aa, lisaks käige igal õhtul kaks tundi raskes üldfüüsilises trennis ja hops, ongi viie päevaga kadunud 4,5kg.

Muidugi ei tee seda mina. Laps valmistub maadlusvõistluseks ja üritab saada enda omast madalamasse kaalukategooriasse. Selleks oli vaja vaid käia vaatamas võistlusi ja näha, et temast kergemad on tunduvalt nõrgemad! Praeguse tähelepanuväärse nädalani pole see vaene poiss iial suutnud loobuda ühestki lisaküpsisest või lisapraetükikesest. Süüa on ju nii meeldiv. Sellest järeldus, et motivatsioonist sõltub kõik.

Kui leida inimese juures õige hoob, siis läheb ta seinast läbi ja pirukate poole sealjuures ei vaatagi!