Jalutasin ja kuulasin klappidest üht huvitavat kirikumeest, kui telefon helises.

"Tere... mina olen see laevamees... pidid ju külla tulema!"

Laevamees, laevamees, laeva...???

Teadsin küll. Muhu mees, saime tuttavaks 15 aastat tagasi, kui Vahemerega Saaremaal telkimas käisime. Olime öö Sõrves ja teise Harilaiu kandis ühe Poola telgiga, mille ülespanek nõudis nuputamist. Väga lahe telkimine oli, sest september oli just alanud ja veed olid soojad, kuid suvitajad juba lahkunud. Hiiumaalt üle tulles rääkisin laevamehega lobedasti juttu ja nii läks, et saime tasuta üle kõige autoga. Ainuke asi, et minu ajalehed nurus ta endale, sest igav oli. Tagasi tulles olin juba terve pinu lehti varunud ja muidugi saime jälle tasuta. Tookord oli see tohutu kokkuhoid, sest raha oli ju jube vähe ja Hiiumaalt Saaremaale sõit nagu reis Rootsi.

Tookord kohtasime veel Mustjala poe juures õlut joomas tähtsaid härrasid (pildil), kellel olid dresside peale kenasti pintsakud võetud. Üks oli endine esimees, teine tema autojuht. Kuid olgu.

Laevamehega kohtusin hiljem veel ja harjusin tasuta sõiduga nii ära, et olin lausa häiritud, kui ta liini vahetas ja maksma tuli hakata. Siis läks ta töölt ära, et oma talus toimetada ja oligi kõik.

Nüüd siis helistas. Tahtis poliitikast rääkida ja niisama ka. Et oli ammu plaaninud. Minu mälu järgi kohtusime viimati vähemalt viis aastat tagasi, ehk isegi rohkem. Temale olen aga oma inimene, sest ta on lehe tellija ja ma käin igal nädalal tal trükituna kodus.

Kui ta helistas, siis esimese hooga muutusin tõrksaks, et mis nüüd jälle on. Siis aga leebusin. Mis seal ikka. Tegelikult on ju tore, et külla oodatakse ja ollakse valmis kohe sauna kütte panema. Laevamees ütles, et mu sõbrad on ka oodatud. Nii-et äkki tahab keegi kaasa tulla?