"Kuule," ütlesin salakavalalt lapsele. "Kui sa juba teed midagi, võtad näiteks relva kätte, siis võiksid küsida, mis see on ja mida see teeb?"
Idee oli muidugi selles, et nii saab kahepeale rohkem infot korjata.
"Oh, ma ju tean seda! Ma oleks täiesti lapsik siis," jahmus tema.
"Nojah, mis siis! Aga siis algab suhtlus ja mine tea, mida veel kuuled," õpetasin mina. "Ma küsin seetõttu alailma igasugu asju, et anda võimalus inimestele rääkida!"
Mõne aja pärast arvas laps, et see töö on väga raske. Ja et tema igatahes küll küsima ei hakka, mida relv teeb.
Ehk ongi parem.
Minu meelest oli see väga imelik, et me nägime täna Paides ja Türil tõelisi ameeriklasi nende sõjatehnikaga. Kõik kordub, kõik käib mööda spiraali. Ikka avame väravad, ikka laseme inimesed sisse. Kui ma olin umbes nii teises klassis, siis sain ühel joonistusvõistlusel küllusliku auhinna (karp vildikaid, plastiliin, joonistusplokk), sest olin teemal "Rahu!" teinud pildi tankidest ja lippudest.
"Joonistasid siis rahu-pildile tankid," porisesid vanemad. Mina ei saanud aru, mis viga, sest ma sain ju esikoha! Ja pealegi sõitsid telekas rahuparaadidel alati tankid!
Aga ma näen, et see aeg on tagasi. Jälle võivad lapsed saada esikohti, kui joonistavad sõjatehnikat, tõsi lipud on teised.
On, mis on, igatahes kask jookseb. Mõned asjad on ühtmoodi, kuni Maa keerleb oma vanal viisil. Eks teistega näe, mis saab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar