Hääled pimeduses

Sõber küsis just, et kas ma ennast siin maamajas üksildase ja natuke kurvana ei tunne. Tegelikult ilmselt ta mõtles, et kas veidi hirm pole.

Minu meelest on sellisel juhul asi mõõtmes - kuidas või kui hästi keegi ümbritsevat tajub. Arvatavasti oleks mul üsna ebamugav kuskil Aafrika öös, sest ma ei tea, kes seal pimedas ringi roomab või lendab. Näiteks malaariasääsed on väga salakavalad tüübid, nad on väikesed ja ei tee mingit häält, lendavad kohale ja alles hiljem avastad, et oled hammustatud.

Võimalik ka, et mul oleks hilisel tunnil ebamugav kuskil Eesti linnas, mille käitumismustriga ma tuttav pole. Aga kui räägime Eesti loodusest, metsast, merest ja muust sellisest, siis ei, ma ei tunne iial pimeduses kõhedust, üksildust või ebamäärast hirmu. Kõik, mis on olemas päeval, see on olemas ka öösel ja vastupidi. Arvatavasti algas see juba mingil ajal lapsena, kui me näiteks Saaremaal pimedas ringi kolasime ja see oli põnev. Öösel tähti vaadata oli huvitav, ujumas käia oli lahe. Sõita öösel rattaga mööda tuttavat põlluteed mõne kilomeetri kaugusele kruusakarjääri äärde üksi lõket tegema tundus äärmiselt mõistlik. Seal tulid ka väga head mõtted, mõned on mul siiani meeles.

Kui mul veel maamaja polnud, siis käisin aegajalt lihtsalt metsas magamas, eelistatult ilma telgita, sest tore on pea magamiskotist välja pista ja ringi vaadata või linde kuulata. (Aga nüüd ma vist võtaks telgi, sest mõned sõbrad on kurtnud, et hiired on püüdnud tulla neile magamiskotti sooja.) Eesti looduse pimedus on turvaline. Maamaja lausa kindlus. Ma ei viitsi siin mingeid kardinaid ette panna ega ust lukustada.

Mis on mõistlik - kui te külla peaks tulema, siis saate kohe sisse astuda ja ei pea ukse taga koputades hirmunult lõdisedes ringi vahtima.

Olin ka seal

Otsustasin veeta laupäeva Estonias, sest olin kindel, et midagi seal juhtub, mis värvikalt ajalukku läheb.

Mõtteavaldus olulisel teemal

Loomulikult jälgin ma presidendirallit suure huvi ja põnevusega.

Naiste olukorrast

Oma talutöid täis nooruses tegin ma küll üht ja teist, kuid kirvest otseselt käes ei hoidnud rohkem, kui hädapärast vaja. Sel suvel olen saanud enam-vähem kõik tasa teha, mis viis mu omakorda mõningate mõtisklusteni.

Muusika saatel pimedas

Vedelesime lapsega hunnikus pehmetel patjadel ja ma lasin talle telefonist "Für Alina", sest last alati rõõmustab, kui mõnel eestlasel maailmas, eriti YouTubes hästi läheb. Ta natuke porises, sest ei saanud selle muusika menust aru. Võtsime siis ette "Spiegel im Spiegel", mis meeldis talle juba pisut rohkem (seal ikka toimub midagi!) ja siis plõks! läks elekter ära. Jäime täiesti pimedusse, ainult mobiil helendas ja muudkui mängis edasi tint-tint-tint.
"Nagu film!" vaimustus laps. "On pime, keegi käib, muusika mängib salapäraselt..."
Ja pani mu telefonil taskulambi põlema ning liikus panterliku kõnnakuga muusikarütmis elektrikapi juurde vaatama, kas ehk lüliti on välja löönud. Ei olnud, oli õuest elektrikapist hoopis väljas, aga sinna minekuks see muusika ei sobinud.
Aga muidu väga äge. Panen pala siia, proovige tuled kustutada ja pimedas selle saatel elektrikapi  juurde hiilida. Täitsa... huvitav.

Põhjas

Ettevaatust, järgnevalt tuleb pikemalt juttu suvisest väljasõidust ja pilte on ka.

Rattad ja käekotid

Laps oli üsna tusane, kui selgus, et jääb oma sünniaasta tõttu napilt tänavu ilma võimalusest sõita end Haanja100 rattamaratonil oimetuks.
See tuletas mulle meelde, kuidas läksin omal ajal Tartusse Tartu maratoni kontorisse, et end suusasõiduks kirja panna, kuid asi jäi katki, kui avastasin, et osalustasu on 25 krooni ja kui ma selle ära annan, siis jääb mulle järele vaid 2 krooni.