Raamat

Diana Klasi "Rahatuulutaja" oli raamatukogus vabaks jäänud.
Lugesin ega uskunud vahepeal, mida ma loen.
Kuidas inimesed nii katki lähevad? Või tuleb see rahvuslikust eripärast - Eesti kliimas on sellisel kirju verega keskmisest emotsionaalsemal inimesel raske toime tulla?
Aga esiteks.

Vorm

Ma ei mäleta, millal viimati selline september oli.
Käisin täna jälle ujumas, lihtsalt ime, kui soe on meri ja kui soojad on ilmad. Võib-olla see tuleb sellest, et jään iga aastaga regulaarselt vanemaks, aga soojad ilmad meeldivad mulle!
Vanasti polnud mingit vahet, mis oli, peamine, et õiged riided seljas. Sel suvel olen avastanud, et on tegelikult päris meeldiv, kui soe päike ilusasti peale paistab.

Ma arvan, et neil Saaremaa vanaema viinamarjadel on ka tänavu hea võimlus valmis saada. Näevad juba suht küpsed välja.

Kartulivõtuks saab süüa. Kuna neid on nii palju, siis eelmisel aastal tehti aurutajaga mahla ka, päris lahe mu meelest!

Aga viinamarjade valmimiseaegu on paras hetk rääkida koolist: kuuenda klassi kõige põletavam pedagoogiline mure on koolivorm!

Vanemat tüüpi õppealajuhataja teatas, et ükski T-särgis laps tundi ei saa ja punkt! Karl käib triiksärgis, aga see ikkagi häiris mind. Seda enam, et õppealajuhataja ütles karmilt, et riietus olgu koolile sobilikult akadeemiline ning jättis lapsed sellega kenasti segadusse.

"Mis see akadeemiline võiks veel olla," mõtlesid nad, kuid igaks juhuks ei küsinud ka.
Mulle tuli meelde raamat "Pan Kleksi akadeemia", kuid ei hakanud last suuremasse segadusse ajama.
Mõtlesin, et kui kirjutan õppealajuhatajale ja palun seletada lastele, mida ta mõtles, kas ta siis liigitab mu lapse kohemaid harimatuks?
Juba kuues klass, aga näe, ei tea, mida tähendab akadeemiline riietus!

Üldse, mis vahet sellel on? Eesti ja Euroopa probleem on nõrkus reaalainetes, mitte riietuses. Samas, kuna õppealajuhataja annab matemaatikat, siis on ta ehk leidnud seal mingi seose?
Et range riietus soosib arvutamist?

See selgitaks mu nõrka suhet keerulisemate tehetega.

Maailma lõpus

 Käisin jalutuskäigul Kiipsaare majaka juurde (Vilsandi rahvuspark, Saaremaa).
Oli imeilus päev!
Ainult et... käimisest väsisid käed ära.
Igapäevasest istumisest puitunud õlavööde hakkas kiskuma ja valutama selle matka peale, päris tobe.
See on ilus ja avar koht, ringi pikkus on ca 10-12km. Pole palju, aga tee on keeruline, tuleb sumbata liivas ja turnida kividel. Mul olid õhukese tallaga jalatsid, tundsin iga kivikest jala all. Olin rõõmus teele asudes ja lõpetades. Siis oli tulnud ka teisi matkajaid, vaatasin kaastundega, kuidas nad entusiastlikult majaka suunas minema traavivad, teadmata, et tee tuleb pikk.
Aga vesi oli mõnus. Ujusin nagu hüljes kunagi.
Sügis on tore. Eriti saartel.

Külaskäik

„Tulete siis juba ka või?“ Hääl telefonis oli krapsakas ja nõudlik.

Selle omanik maaproua, keda ma oma ihusilmaga veel näinud polnud, aga suhelda olime juba korduvalt jõudnud.

Leidsin ta oma tööle tüüpilisel moel: meil oli vaja ühelehmapidajat ja kuna fotograaf oli nagunii teise asja pärast Viljandimaal, siis helistasin ühte tema teele jäävasse valda ja küsisin vallavanemalt, kas ta teab kedagi. Mul oli ühest eelmisest loost meelde jäänud ka, et sealkandis keegi selline on. Vallavanem seda memme ei teadnud, keda mina mõtlesin, aga pakkus arglikult ühe teise.

Ideaalne hommik

Ärkasin hommikul vara ja imekombel leidsin endas jõudu jalamaid üles tõusta ja minema sõita. Olin ammu tahtnud näha Hüpassaare raba, kus toimuvad suviti need udupeened klassikakontserdid, kuhu rahvas murruna ründab.

Samas rabaservas on Mart Saare majamuuseum. See ongi sama talu, kus Mart Saar elas ja suvitas ja muusikat kirjutas. Tema õemees, kes selle maja kunagi ehitas, sai ilmselt inspiratsiooni Jakobsoni Kurgja häärberist – alumise korruse toad on ligi kolm meetrit kõrged! Säh sulle madalat talutaret!

Aga ma tegelikult ei tahtnud seda maja näha, ikka rappa läksin. See koht oli natuke hea ja natuke halb üllatus. 

Batuut

Keegi sai endale nüüd suve lõpus batuudi ja teeb vihma käes hüppeid. Turvavõrk tuleb ka.
Tulge meie juurde hüppama!

Juuksuris

Mina käin juuksuris nii, et otsin vaata.ee-st mingi voucheri, millel paistab olevat parim hind ja koht ka normaalne. Tallinnas on neid pakkumisi alailma. Olen kõiksugu naljakates salongides nii käinud, korra isegi ronisin kuskil vanalinna tornis selle kolmandale või neljandale korrusele, kus mingi eksklusiivne seltskond oli ennast sisse seadnud.
Viimasel ajal on pakkumised veits kehvemaks läinud, aga ega ma tihti ei käi ka. Ükski koht pole ka nii hea olnud, et sinna käimagi jääda.

Nüüd siis sattusin ühte Tartu mnt salongi, kus kõik olid venelased ja lubati stiilset lõikust ja suurepäraseid vahendeid ja veel midagi, mis mul meeles pole.
Keegi oli neile öelnud, et salongi jaoks ainus sobiv värv on roosa ja nad olid kahjuks uskuma jäänud.
Nurgas mängis logu raadio, mis oli keeratud vene tehnojaamale. Suurepärased vahendid olid sari, mida ma isegi kontori alt poest ostan.

Aga pole viga.
Õbluke, tumedat verd juuksur asus pesema ja ma langesin mingisse transsi. Ilmselt kasutas ta mingit sorti hüpnoosi. Veidrad mõtted tulid pähe ja ajataju kadus.

"Lõigake suurem osa ära," juhendasin enne uude musta auku vajumist.
Mõne aja pärast nägin, et käärid on juba ära pandud ja käib mingi hoogne tants fööniga.
"Kas rohkem ei lõigatagi," ehmusin erksaks. Kirjutasin mõttes juba kaebust nende kodulehele. Et otste lõikamist ei ole ikka mõtet lõikuseks nimetada jms.
Ja nii oligi, hakati juba peeglist kukalt näitama!
"Kuulge, lõikaks ikka lühemaks," nõudsin.
"Misasja," jahmus juuksur. "Ma lõikasin juba vaat niiiiii palju!!!" Ise ajas käed laiali nagu kalamees suurt saaki näidates.
Saime kokkuleppele, lõikas veel väga vastumeelselt natuke. Siis möllas veel fööniga. Täitsa lõpp noh.

Siis pani fööni käest ja jäi mu selja taha seisma. Vahtisime liikumatult mõlemad mulle peeglist otse pähe.
"Mulle meeldivad teie juuksed," ütles ta äkki ja sasis mõnuga kõike seda, mida ta just pool tundi föönitanud oli. "Toredad, terved..." Ise sirutas muudkui käsi mu pea suunas.

"Ee... aitäh. Head aega," ütlesin mina ja lipsasin uksest välja.


Nojah. Siis läksin tööle. Seal ütles üks kolleeg mulle pähe vahtides huvitatult: "Oo, sa oled juuksepikendused pannud? Nii lahe!"