Külaskäik

„Tulete siis juba ka või?“ Hääl telefonis oli krapsakas ja nõudlik.

Selle omanik maaproua, keda ma oma ihusilmaga veel näinud polnud, aga suhelda olime juba korduvalt jõudnud.

Leidsin ta oma tööle tüüpilisel moel: meil oli vaja ühelehmapidajat ja kuna fotograaf oli nagunii teise asja pärast Viljandimaal, siis helistasin ühte tema teele jäävasse valda ja küsisin vallavanemalt, kas ta teab kedagi. Mul oli ühest eelmisest loost meelde jäänud ka, et sealkandis keegi selline on. Vallavanem seda memme ei teadnud, keda mina mõtlesin, aga pakkus arglikult ühe teise.

Pilt sai suht realistlik – dressides tädi vanas laudas koos lehma ja sõnnikuhunnikuga. Ilmus topeltlehe keskel. Kartsin, et saan vanaproualt hirmsa koosa, et selline asi ilmus, aga ei. Tema kilkas, et nüüd kõik vanad koolikaaslased helistavad ja püüavad tema pilti välja lõigata, aga see on raske, sest foto on korraga kahe lehe peal. Olin päris jahmunud.

Mõne aja eest helistas ta uuesti. „Miks te külla ei tule?“ pahandas tädi. „Hakake kohe tulema!“

Olime jõudnud juba telefonitsi maast-ilmast rääkida, tema tervisest ja perest ja noh nagu see ikka on.

Andsin lootust, et olen lähipäevil sealkandis, plaanisin nagunii minna Mart Saare majamuuseumit ja selle taga olevat raba vaatama. Selgus, et tädi elabki enamvähem rabatee vastas. Ette helistada ma ei saanud, sest ega ta siis telefoni juures ei valvanud ja sadasin sisse äkitsi.

Oi heldeke. Ma olen enne siin ka imestanud, et kust osad inimesed need nn koduriided saavad?

Need, mis väljas käimiseks ei kõlba, aga kodus toimetamiseks või mingi töö tegemiseks veel kuidagi koos seisavad? See Tallinna prükkar, keda ma hiljuti kesklinnas nägin, on selliste koduriietega jõukate maainimeste kõrval nagu šikk moehull!

Aga muidugi, mu süda läheb soojaks, kui ma näen vana klassikalist rehielamut, tsementpõrandaga kööki ja vanu laiu elutoalaudu, mis püsivad koos vaid ajaloohõngust.

Asjad siin ja seal, aknad kärbsemustast udused, põrandal lüpsikud ja länikud… ja vana viltune kapp, millest kolinal otsitakse külalise tuleku auks koorekannu! 

Maja taga veel taluaegne peen klaasveranda, mis täis uskumatut kola – seal käib magamas maja suur ja väga arg koeramürakas. 

Kui inimesed tunnevad end oma kodus hästi, siis on mul ka seal hea olla, vahet pole, kas istume peenel diivanil või hiirte järatud järil. See vanaproua tundis ennast oma viltuses ja vanas majas imehästi, sestap veetsime aega suurepäraselt. Ta on sealkandis sündinud, töötanud aastaid Tallinnas ja tulnud nüüd kodukohta tagasi. Juurte juurde jõudmine oli talle tähtsam, kui mugavused. Laske ainult lehma pidada ja kodukohas elada! Kui peaks juhtuma, et ühel päeval pole enam jaksu ise toime tulla, siis lähedal on suurepärane hooldekodu, inimesed seal tuttavad ja koht ilus. 

 

„Ma ei kahetse midagi,“ kinnitas ta reipalt kohvi kummutades. „Elu läks nii, et seda õiget inimest ei leidnud. Mis ma teha sain? Tagantjärgi ei oska kahetseda ka, et seda või teist valikut ei teinud, need mehed polnud sellised. Ja laps… aga kui oleks olnud väänik? Et ei hoolitse ja käigi? Olen toetanud õelapsi ja see on tore! Hariduse jaoks peab ikka raha andma.“

Vene ajal oli ta ETKVLis töötades saanud ennast sokutada ringi, millele olid kättesaadavad pikad reisid – kaks korda Egiptust Aleksandriast Assuanini, Sri Lanka ja India, Kuuba… Hämmastav.

Jutujärg käis üles-alla nagu Ameerika mäed. Ikka siia, ikka sinna. Vahepeal jäi vanaproua hetkeks vait ja vaatas mind armastuse ja rahuloluga nagu hinnalist vanaemast jäänud serviisi. 

„Tulen teinekord veel, teeme mõne töö ära, viime puud sisse või midagi,“ pakkusin.
 „Äh,“ rehmas 75aastane käega. „Küll ma vean ise need puud! Kui sina tuled, siis ma teen kooki ja…“

Jah, eks seda ma ju tean. Törts lahket juttu on teinekord tõhusam, kui pikk talgupäev. Eks hing tahab ka midagi muud, kui see igapäevane puudevedu, kartulivõtt ja lehma köietamine. Pealegi on vanast ajast teada, et vahel on maailmas kõige olulisem, et keegi tuleks ja oleks just siis, kui vaja, peale seda saab jälle tüki maad ise edasi.

Kuigi jah. Talgupäev kuluks ka ikka ära.

Aga ehk saab seda asja ühendada, mul on lõpuks olemas sõber, kellel on tungiv vajadus sügiseti konksuga kartuleid võtta, siis ta tunneb, et on midagi ära teinud. 

Võin vabalt sel ajal vestelda ja kooki süüa.