Ideaalne hommik

Ärkasin hommikul vara ja imekombel leidsin endas jõudu jalamaid üles tõusta ja minema sõita. Olin ammu tahtnud näha Hüpassaare raba, kus toimuvad suviti need udupeened klassikakontserdid, kuhu rahvas murruna ründab.

Samas rabaservas on Mart Saare majamuuseum. See ongi sama talu, kus Mart Saar elas ja suvitas ja muusikat kirjutas. Tema õemees, kes selle maja kunagi ehitas, sai ilmselt inspiratsiooni Jakobsoni Kurgja häärberist – alumise korruse toad on ligi kolm meetrit kõrged! Säh sulle madalat talutaret!

Aga ma tegelikult ei tahtnud seda maja näha, ikka rappa läksin. See koht oli natuke hea ja natuke halb üllatus. 

Kuna sealt käib selline mass läbi, siis on rappa tehtud äärmiselt kapitaalne laudtee. Seal sõida või tsikliga peal. Sügavamad laukad on kenasti ujumiseks platvormide ja redelitega varustatud. Lihtsaks jalutamiseks ideaalne, samuti hea koht, kus välismaalasi või muidu metsakaugemaid inimesi läbi talutada. Rabamatkaks mõttetu. 

Suvel käib sealt läbi tuhandeid inimesi, mina sattusin sel varahommikul, kus keegi polnud veel jõudnud tulla. Raba oli täiesti vaikne, päike kuumutas ja vesi sillerdas.

Ideaalne hommik. Käisin ujumas ja siis käisin veel ujumas. Rabavesi on kõrge happelisusega ja seetõttu ei suuda seal bakterid elama jääda. Täiesti puhas seega. Imeline.

Mart Saare maja ümber on palju õunapuid, kõik olid lookas ka. Sõin õunu ja sättisin ennast päikse kätte lugema. Ei jõudnud seda kuigi kaua teha, kui maja poolt tuli mees, reha seljas.

„Hakkad metsa riisuma või,“ ei suutnud ma vait olla. Läks kümme minutit ja juba see mehike istuski mu juures pingil ja rääkis oma elust ja mõtetest ja emast, kes onuga tülli läinud. Oli päris muhe sell.

Elab seal majas juba 15 aastat, saab selle eest ka palka. Näitab külastajatele maja, peab lambaid, kasvatab kartuleid. 

Rääkis natukese kriitikaga oma elust-olust, ühest ametnikust ka ja jäi siis mõtlikuks.

„Ega ma ei tea, ei tunne ju. Äkki teie oletegi see XX? Mina teda ju isiklikult ei tea…“ muretses äkki.

„Oh ei, mina olen lihtne jalutaja,“ rahustasin ja lisasin oma eesnime.

Mees käis vahepeal mingil mõistmatul põhjusel tööle hakanud tuletõrjehäiret maha võtmas ja tuli uue murelikkusega tagasi.

„Ega mina ei tea ka, siin võib mõni ajakirjanik istuda. Üks on, kelle eesnimi on sama, mis sul!“

Isegi perekonnanime teadis. Hakkasin naerma ja tunnistasin üles, et jah, mina just see olengi! Aga et halbu mõtteid pole, tahtsin niisama metsas käia.

Selle eest sain majas tuuri, näidati sauna ja lubati veel õunu süüa. Aga parim osa oli ikkagi see, kui üksi rabas olin. Väga hea tunne jäi sellest hommikust. Pärast kuulasin autos veel YouTubest paari Mart Saare koorilaulu ja üldse hakkasin temasse palju suurema sümpaatiaga suhtuma. 

Kui inimene ikka metsas armastas käia ja laukas ujuda, siis pidi ta ikka üks mõistlik mees olema. Arvo Pärt ütles ühel avalikul loengul, et kui püüad mõista, kuidas Looja on maailma seadnud, siis märkad esmalt üha suuremat korrapära, kuni see kord on lõpuks nii täiuslik, et sellest saab kaos ja need ongi üks ja seesama. Looduses ongi ju ühest küljest kaos, kõik on nagu segi. Alles siis, kui üldisemalt vaadata, märkad korda, seoseid, arenguid… Kui nendesse üldist pilti meelest lastes süvened, ei saa aga enam justkui millestki aru. Kui Mart Saar rabas ringi vantsis, jõudis ta ilmselt millegi samasuguseni. Muidu poleks ta loonud teoseid, mis tehniliselt esitajatele üle jõu käisid ja palju pahameelt sünnitasid.

Ma mäletan, kuidas kuulasin ühel kevadel üht Mart Saare klaveripala, ma ei mäleta millist ja mõtted läksid kevadisele suurveele vesises metsas. Olete käinud? Võimatu liikuda! Maa on pehme, metsaalune rägu täis, iga hetk tuleb kuskilt üle astuda, jalg võib takerduda, ülalt pudeneb tilku kaelu. Lihtsalt vaev! Hüpassaares on ka selline mets enne raba. Muusika oli ka selline mitmekihiline ja huvitav.

Aga kas mööda laia laudteed kõndides loob keegi sellist muusikat?

Noh, igatahes oli kena hommik.