Raamat

Diana Klasi "Rahatuulutaja" oli raamatukogus vabaks jäänud.
Lugesin ega uskunud vahepeal, mida ma loen.
Kuidas inimesed nii katki lähevad? Või tuleb see rahvuslikust eripärast - Eesti kliimas on sellisel kirju verega keskmisest emotsionaalsemal inimesel raske toime tulla?
Aga esiteks.




Kerttu Rakkelt, kes kokku kirjutas kõik, oleksin oodanud mingit paremat lähenemist, kui see, et sündisin siis ja siis, minu ema sündis siis ja siis, minu vanaema siis...
Ja siis edasi kronoloogiliselt.
Natuke leidlikumalt oleks ju saanud üles ehitada kogu selle raamatu. Aga ehk ei tahtnud seda asjaosaline ise? Tundub, et tema soov oli suu puhtaks saada. Kõik prahuh-mauh välja öelda, et võtke ja purege seda konti nagu mina seda näen!

Raamatu esimene pool tekitas minus imestust selle üle, kuidas inimesed võivad ennast pillata, jäävad sellest õnnetumaks ja saavad siis nagu veel hoogu juurde.
Kuskil teises pooles hakkas tekkima midagi austuselaadset. Kui Rahatuulutaja oli kõik ära tuulutanud ja lavadelt masuga kinga saanud, siis polnud mingi probleem minna vanadekodusse tegevusjuhiks!
Ja vanglasse tööle. Ja sellest rõõmu tunda. Aga siis sai ta mõne tasuvama otsa ja tegi taas mõne uskumatu kinnisvaratehingu, mis tal selgelt üle jõu käis.
Ja siis läks näiteks turule sõbrannat kaltsumüügis abistama ja otsis ühtlasi endale ja lastele riideid.
Samas lastest rääkides - kui ta ühe pojaga ei suutnud hakkama saada, siis ta lasi end mõjutada ja poisi aastaks turvakodusse elama panna. Oli seal siis  koos tänavalastega. No mis.
Lapsed ei tohiks kunagi tunda, et nad on hüljatud. Seda kannatavad nii nemad kui suured inimesed palju halvemini, kui kitsikust, nääklusi jms.

Vestlesin just ühe naisega, kes rääkis nuttes, kuidas ta joodikust ema ühel päeval kodust ära läks. Tema oli 15, õed 9 ja 5. Vanemad õed toimetasid mujal. Tema läks sügisel kutsekasse, õdede järgi vaatasid naabrid, kes neile kolhoosisööklast kaks kuud süüa tõid, kuni emalt võeti vanemlikud õigused ja väiksem õde saadeti kopsupõletikuga haiglasse ja teine kuhugi kasuperre.

"Aga mina!" nuuksus ta. "Kohus isegi ei arutanud, mida minuga teha! Alati olen ma kõrvale jäänud!"
Siis sättis üks vanematest õdedest abielluma ning tema selge soov oli, et ema pulmas ei oleks. Joob ennast täis või... mis tahes. See jutuvestja saadeti emale teatama.
"Ema oli nii väga seda pulma oodanud, ikkagi esimene laps abiellub! Ta tahtis ju ainult registreerimisele tulla! Oli eelmisest õhtust saadik kaine! Mul oli emast nii kahju! Ta täiesti murdus... Me nutsime seal koos... ja see oli viimane kord, kui ma teda nägin."

Järgmine kord oli siis, kui ema ühest nimetust hauast välja kaevati ja DNA testiga kindlaks tehti, et see on tõesti tema.

Üks lõputu rida hülgamisi. Praegu on tal endal tütar, kes teda vihkab ja väldib, sest jäi lahutusega isa juurde ja võtab seda nii, et tema jäeti maha. Nojah. Nutmist oli palju. Aga ma rääkisin talle vastu ühe teise loo, mille oli mulle rääkinud naine, kelle tema ema jättis paarikuise imikuna talvel kütmata majja ja kadus. Vanaema saabus mingi seitsmenda meele ajel kohale siis, kui üks rott juba toas sibas.

Ega nad ema elu lõpuni päris normaalselt ei suhelnud. Ikka oli nagu must pilv toanurgas.

Ebameeldiv, eks ole. Parem, kui midagi sellist ei oleks olemas. Selles mõttes on Diana Klas tore, et ta sai oma perega asjad nii korda, kui võimalik. Vähemalt tema püüdis. Aga see raamat võinuks ehk pigem kirjutamata jääda. Pole sellest lõpuks rõõmu kellelegi ja minu meelest oli lausa kurb.

Välja arvatud seik, kus Diana Klas Tartu närvikliinikus liiga suure annusti rahustit sai, see talle vastupidiselt mõjus ja ärksaks muutis. Mispeale ta tellis bussi ja organiseeris hulludele väljasõidu Püssirohukeldrisse varieteeprogrammi vaatama.

See oli armas.