Perekonnaliikmega haiglas

Sihuke õnnetu sell oli täna haiglas.
Päev algas palaviku ja kurtmisega "valus on hingata". Tundus kuidagi, et on halvem tavalisest viirusest, aga perearstil oli päeva teisel poolel vastuvõtt, arvasin, et ju kannatab.
Keskpäevaks oli asi hullem ja läksime lastehaigla erakorralisse vastuvõttu.
Noh, poiss! Kõht valutab? Siit on valus? Hüpata saad? Aga jalga üles tõsta? Aga kui ma käe - vaat nii! - ära võtan, kuidas siis on? Seda kõike neli korda kahe tunni jooksul vähemalt. Siis tulid vereproovi vastused ja suhtumine muutus rutiinsest ärevaks. Valvearst püüdis mul peaaegu kätt hoida.
Samas ei näidanud miski, et see on pimesool, peale küsimuse muidugi, et mis see siis veel võiks olla?
Laps polnud elus midagi pimesoolest kuulnud ja kui temani jõudis arusaam, et teda hakatakse mingil moel lõhki lõikama, ehmus ta väga.
Käisin õhtul veel haiglas istumas ja sattusin olema kohal, kui kirurg tuli ja ütles, et nad opereerivad kohe, kui narkoosirahvas on valmis. Lehvitasin veel lapsele järele, kui ta voodiga lifti sõidutati ja kaks õde koos arstiga end veel sinna juurde pressis. Praeguseks on ta pimesoole võrra kergem ja magab kõige haava ja narkoosiga.
Kirurgil oli otsa veel kaks lõikust ja ma ei tea veel, mis lapse seest leiti ja milline see olukord õigupoolest oli. Seda, kas üldse oli vaja lõigata, nad ilmselt ei ütle. Homme kuulen, kui kauaks ta peab haiglasse jääma. Kardetavasti ootab ees ka dieet - vedel kört jms.
Kui kirurg päeval ütles, et laps jääb haiglasse, tegin esimese hooga üsna juhmi näo.
"Te pole rahul?" küsis ta.
Ütlesin, et ma ei osanud seda oodata. Kuigi samas ega ma ju naljapärast ka sinna haiglasse lapsega ei läinud, mure ju oli, et äkki on pimesool...
Ikkagi ootamatu pööre päevas.

Kõik selle arutu maailma koolid...*

Karlil oli koolis tobe konflikt, üks poiss lajatas ta mobiili lambist vastu maad.
See on pisut keeruline.
Ühelt poolt peaksid lapsed saama ise oma asjad klaaritud, teisalt oli mats nii tugev, et telefoni korpusel on märgid peal ja nõrgem aparaat oleks kõvasti viga saanud.
Pealegi ma ei saa jätta lapsele tunnet, et ta on täiesti kaitsetu ja et ma ei hooli.
Nii-et ma siis helistasin riiukuke emale, kes õnnetuseks on kandideerinud sotside nimekirjas ja tõstnud eriti esile pereväärtusi ja lapsi ja bla-bla.
Noh järgnes see, mis oli oodata. Poiss ütles, et ta tegelikult ise ka ei tea, miks ta seda tegi. Samas tuli talle justkui meelde, et Karl oli teda paar päeva tagasi löönud. Ja et siis ta võttiski selle telefoni ja...!
Sihuke spontaanne poiss, iseloomustas ema.
"Ta valetab!" ütles Karl ise süngelt löömisjutu kohta.
Miks teie spontaanne poeg siis kaks päeva ootas, küsisin mina teise poisi emalt.
Ema ei teadnud. See oli talle kõik ebameeldiv.
Ta ütles ka, et poiss oli neil hommikutel väga halva tujuga kodust välja läinud ja nimetas praegust aega prepuberteediks.
Ma ausalt ei tea, mis tujus on Karl, kui ta välja läheb, ma magan veel siis. Pealegi tuli mulle meelde, et Vend ütles hiljuti, et noorus on üks hirmus aeg, mil inimesed ei tea õieti isegi, miks nad midagi teevad. Mulle tundub, et see on õige.
Aga spontaanse poisi ema rääkis veel, et kodus on suur jama, sest koolis pannakse kõvasti rõhku firmakatele ja õigetele telefonidele. Karl on ka rääkinud, et terve viies klass veedab kõik vahetunnid ninapidi tahvelarvutites mängides. Ta ei ole aga kunagi teinud juttu sellest, et tal asjade pärast mingit muret oleks. Sotsist ema jutu järgi nad palju muust kodus ei räägigi, kui seletavad pojale, miks ta ikka kõiki soovitud asju ei saa.
Ma ütlen, need vaesed maakoolid lähevad veel vanemate jaoks hinda.
Aga siit tuleb teine küsimus. Kui see on järgmine kord ehk lapse nina, mille pihta lüüakse, mitte enam telefon?
"Võid küll vastu lüüa," lubasin ette ära. Aga igaks juhuks lisasin õpetlikult, et kõige tugevamad on need, kes suudavad tülisid maandada ja lahendada ilma kaklemata.
Samas ma ei tea isegi, kas on vaja alati kõike maandada. Võib-olla annab korralik kaklus parema tulemuse.


* Kõik selle arutu maailma koolid on vanglad... - oli kord Nooruses selline luuletus :)

Kobar, kärg, liit...

Püüan lugu kokku saada.
Pere nr 1: mees ja naine ei ole abielus, neil on 11 ühist last. Nendega on kõik selge.
Pere nr 2: mees ja naine ei ole abielus, naisel on kahe erineva mehega kaks last, pluss kaks last praeguse mehega. Noorim on 2,5 aastane, vanim 20ne aastane. Sellel viimasel on endal pooleaastane laps, keda ema nüüd hoidma valmistub, kui oma laps lasteaeda läheb. Teda aitab omakorda tema ema, kelle juurde kolis ka tema lapsega laps.
Pere nr 3: mees ja naine ei ole abielus. Peres on kaks naise last, üks mehe laps, üks mehe endise naise laps, kelle üle on mehel hooldusõigus ja üks nende ühine laps. Nende juures käib aegajalt naise ema, kes elab ja töötab Soomes ja kes leidis sealt uue mehe. Palju temal lapsi on, ma ei tea.

Kogenud mees

Üks kena ja vähetuntud merelugu Kivirähult SIIN.

Matijutt

Kirjutasin mõne aja eest ühe loo meie naismaadlejaga. Tulin toona trennist ära kahetiste tunnetega - tüdrukud vuhtisid kõvasti trenni ja tegid hirmsaid harjutusi, minul aga jäi kripeldama küsimus - kas sellest piisab?
Tundus, et trenn on väga füüsilise poole kaldu, aga vaimne toonus nõrk.
See tuli mulle meelde, kui vaatasin nädalavahetusel Sofias toimunud olümpia kvalifikatsiooni tulemusi - mõlema meie esinumbri tee lõppes avaringis! (Nabist ma ei hakka rääkimagi ja olümpiapileti sai üldse mees, kes maadleb töö kõrvalt ja kellest võitmist justkui oodatagi ei osatud.)
Nad võivad olla tegijad küll, aga ennast ei kehtestata ainult musklitega, seal on veel vaja seda midagi, millest esialgu jääb palju puudu.
Suur häda on ka see, et eestlased on nii absoluutselt mitteusklikud. Katoliku- ja õigeusutaustaga inimestel on alati mingi tagauks alateadvuses, kuhu pöörduda, meie inimesed on selle kinni müürinud.
Kui mingit muud vundamenti ka pole, millele end rajada, siis ongi väga raske.
Epul on nüüd veel paar võimalust, Hiina ei pidanud ta minema, siis jääb veel Soomes üks võistlus. Kui ta seal ka põrub, siis võiks treener küll mõtlema hakata, et äkki peaks ka Mare Porgi poole pöörduma, see ehk oskab tüdrukule vähemalt mõnd prantsuse keele kursust soovitada.
Mulle meeldis see tüdruk, tahaksin, et tal läheks hästi!

Saarel

Udu tuli nagu müür.

Ronk passib lambukest. Piisab ühest nokahoobist ja ongi talleke läind.

Nagu mänguasjad, eks ole.

Oleme kõrbest eluga tagasi, aga mul pole aega sellest praegu rääkida. Pakin Osmussaarele minekuks, olen järgmised päevad seal.