Päev algas palaviku ja kurtmisega "valus on hingata". Tundus kuidagi, et on halvem tavalisest viirusest, aga perearstil oli päeva teisel poolel vastuvõtt, arvasin, et ju kannatab.
Keskpäevaks oli asi hullem ja läksime lastehaigla erakorralisse vastuvõttu.
Noh, poiss! Kõht valutab? Siit on valus? Hüpata saad? Aga jalga üles tõsta? Aga kui ma käe - vaat nii! - ära võtan, kuidas siis on? Seda kõike neli korda kahe tunni jooksul vähemalt. Siis tulid vereproovi vastused ja suhtumine muutus rutiinsest ärevaks. Valvearst püüdis mul peaaegu kätt hoida.
Samas ei näidanud miski, et see on pimesool, peale küsimuse muidugi, et mis see siis veel võiks olla?
Laps polnud elus midagi pimesoolest kuulnud ja kui temani jõudis arusaam, et teda hakatakse mingil moel lõhki lõikama, ehmus ta väga.
Käisin õhtul veel haiglas istumas ja sattusin olema kohal, kui kirurg tuli ja ütles, et nad opereerivad kohe, kui narkoosirahvas on valmis. Lehvitasin veel lapsele järele, kui ta voodiga lifti sõidutati ja kaks õde koos arstiga end veel sinna juurde pressis. Praeguseks on ta pimesoole võrra kergem ja magab kõige haava ja narkoosiga.
Kirurgil oli otsa veel kaks lõikust ja ma ei tea veel, mis lapse seest leiti ja milline see olukord õigupoolest oli. Seda, kas üldse oli vaja lõigata, nad ilmselt ei ütle. Homme kuulen, kui kauaks ta peab haiglasse jääma. Kardetavasti ootab ees ka dieet - vedel kört jms.
Kui kirurg päeval ütles, et laps jääb haiglasse, tegin esimese hooga üsna juhmi näo.
"Te pole rahul?" küsis ta.
Ütlesin, et ma ei osanud seda oodata. Kuigi samas ega ma ju naljapärast ka sinna haiglasse lapsega ei läinud, mure ju oli, et äkki on pimesool...
Ikkagi ootamatu pööre päevas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar