Kirjutasin mõne aja eest ühe loo meie naismaadlejaga. Tulin toona trennist ära kahetiste tunnetega - tüdrukud vuhtisid kõvasti trenni ja tegid hirmsaid harjutusi, minul aga jäi kripeldama küsimus - kas sellest piisab?
Tundus, et trenn on väga füüsilise poole kaldu, aga vaimne toonus nõrk.
See tuli mulle meelde, kui vaatasin nädalavahetusel Sofias toimunud olümpia kvalifikatsiooni tulemusi - mõlema meie esinumbri tee lõppes avaringis! (Nabist ma ei hakka rääkimagi ja olümpiapileti sai üldse mees, kes maadleb töö kõrvalt ja kellest võitmist justkui oodatagi ei osatud.)
Nad võivad olla tegijad küll, aga ennast ei kehtestata ainult musklitega, seal on veel vaja seda midagi, millest esialgu jääb palju puudu.
Suur häda on ka see, et eestlased on nii absoluutselt mitteusklikud. Katoliku- ja õigeusutaustaga inimestel on alati mingi tagauks alateadvuses, kuhu pöörduda, meie inimesed on selle kinni müürinud.
Kui mingit muud vundamenti ka pole, millele end rajada, siis ongi väga raske.
Epul on nüüd veel paar võimalust, Hiina ei pidanud ta minema, siis jääb veel Soomes üks võistlus. Kui ta seal ka põrub, siis võiks treener küll mõtlema hakata, et äkki peaks ka Mare Porgi poole pöörduma, see ehk oskab tüdrukule vähemalt mõnd prantsuse keele kursust soovitada.
Mulle meeldis see tüdruk, tahaksin, et tal läheks hästi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar