Ma olen siin jaganud avastust, et lapsed kasvavad. Täna sain sellele veel kinnitust. Läksin ühe ootamatult vabanenud piletiga koos poja klassiga teatrisse Aabitsa kukke vaatama ega tundnud neid lapsi ära.
Poisid olid pikad ja häälekalt jutukad, tüdrukud ilusad ja iseteadvad. Ainult see poiss, kes alati on kõigist väiksem olnud, oli ikka veel pisike, aga sellest pole midagi, sest pääses oma spordialal Eesti koondisse. See-eest teine poiss, kes oli vanasti rõõmus ja ümmargune munake, oli nüüd lihtsalt suur ega üldse mitte nii kihistav enam. Poistel olid muidugi vistrikud, tüdrukutel aga moekad soengud ja läikivad ehted. Raske aeg.
Istusin esimese rea keskel. Kuna seal etenduses on palju publikuga suhtlemist, sain puhtalt istekoha pärast sellest osa. Muidugi olin see mina, kellele tehti ettepanek proovida roosasid puuvillaseid pesupükse, mille peategelane vahepeal riidekotist välja võtab. Kuigi need kingiti pidulikult mulle, jätsin rekvisiidi siiski teatrile alles. Kust nad ikka neid uusi pükse saavad?
Õnneks lastele väga meeldis. Mulle meeldisid lapsed. Kuigi nad olid hirmutavalt suured.
Aga veel ühest asjast. Olen suutnud kirjutada midagi, mis põhjustas vanainimestel vihahoo. See puudutab sõjajärgset aega ja oli ühe mehe meenutus elust. Nüüd teised mehed, kes mäletavad asju teisiti, helistavad ja ütlevad, et olen kogu Eesti rahvast solvanud. Täna võtsin jälle ühe sellise kõne vastu. "Te olete liiga noor, et midagi teada.... te tegite seda suurest kuulsusejanust... te poleks tohtinud... pidanud... võinud!" - "Saage aru, see on selle mehe jutt! Nagu rääkis, nii kirjutasin!" - "Aga miks teil oli seda vaja üldse kirjutada? Kes ta teile ette lükkas?" jne jne
Õnneks helistas otsa veel üks vanainimene. Ta soovitas kõigil hakata põrsaid pidada ja imestas, et me pole ikka veel tulnud selle peale, et seda inimestele soovitada. Kui põrsaid ei taha, võetagu siis lambad! Saab ometi teeääred korda!
Ma siis ütlen - head inimesed, hakake ometi sigu pidama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar