Kolmapäev, 21. jaanuar 2015

13,7

Nagu te teate või siis ka ei tea, on meil tööl keeruline periood. Korraga lahkus kolm tähtsat inimest ja vähemtähtsad ei ole nüüd küll sama tähtsad, kuid peavad siiski kogu töö ära tegema.

Selline aeg siis, kus lähed töölt koju ja kõvaketas peas käib tohutu kiirusega edasi ja edasi ega võta kuidagi hoogu maha. Eile ma lülitasin igaks-juhuks telefoni välja, et keegi ei saaks helistada ja rohkem midagi kõrva rääkida. Aga siis tuli meelde, kuidas läksin ühtede jõulude ajal lapsega kiiruga Kääbikut vaatama hilisele seansile ja kuskil keskel helistas toimetaja ja siis veel teinegi. Minu saadeti sõnumile vastasid mõlemad koheselt, et võta ühendust, VÄGA KIIRE!
Mingi auk oli tekkinud, mis oli vaja järgmiseks hommikuks ära täita.

Nojah, kui mul see meelde tuli, siis lülitasin telefoni siiski sisse tagasi ja otsustasin, et lihtsalt ei vasta.

Aga pealkirjast nii palju, et see on umbes mu lapse vanus. Ja võin lahkelt öelda, et see on siis see aeg, kus toitu on kodus enamasti alati vähe. Magusaid asju aga üldse mitte. Laevatäied toitu sõidavad teismelise suhu nagu kaubasadamasse ja järgi jääb puru laual. Tasuks võib vaadata, kuidas ta ennast kikivarvule upitades üritab lage puudutada või ühel jalal treppidest üles keksleb.

Lisaks tassib ta raskeid asju (kui on sobival hetkel lähedal) ning tõstab meelsasti kõike, mida vaja. See on kõik väga tore, jõuaks ainult poest asju tassida!

2 kommentaari:

Vend ütles ...

Ma mäletan et Pipi Pikksukk ravis ühte meremeest, kellel polnud isu. Lõpuks oli meremehe isu nii suur, et kokk pidi teda algul loopima külmade keedetud kartulitega ja hijem veel pealekauba tooreste kartulitega, et meremees neid sööks mitte kokka ennast suures näljas.
Ega Teismeline juhtumisi sellist ravimit saanud ei ole?
Kuigi ma mäletan oma kooliajast koka ahastust kui ma läksin neljandat portsu küsima...

Anonüümne ütles ...

Ja see 13,7 siin ei olnudki universumi vanus,mida ma lugesin Stephen Hawkingi raamatust!