Kolmapäev, 28. jaanuar 2015

Mõtlesin, et mis ma õieti lapsele sünnipäevaks kinkisingi ja siis tuli meil kahepeale meelde, et see oli see lend. Talle õnneks väga meeldis ja nüüd ootab, et saaks nii vanaks, et võib langevarjuga hüpata.
Ohtlik on see minu meelest, ohtlik!

Ma ei tea, mis ajab noori ja eriti mehi selliseid asju tahtma! Pisikesena oli ta ikka väga alalhoidlik ja küsis alati, kui kaugele on mõistlik kuskil serval minna. Nüüd suvel hakkas ta rattaga ühtäkki mööda künkaid sõitma ja tahab seda kangesti veel rohkem teha. See on selline rattasõit, kus minnakse kuskilt kuristikust alla ja ratturitel on peas paksud suured tsiklikiivrid.
No ei meeldi mulle see!

Samas, võimalusel oleks ma ilmselt sama vanalt seda kõike üritanud. Mul tulebki meelde, et hüppasime teiste hullude lastega poolelioleva kortermaja teise korruse rõdult alla soojaku katusele näiteks. Lihtsalt jube! Hea, et ei hüpanud mööda, katusest läbi või ma ei tea, mis veel. Elukogemus on hirmus asi. Selle mõju alla sattunult on paljud vanemad ja vanavanemad lapsukestel kõiksugu rõõme keelanud. Ei tahaks liiale minna, eriti kasvõi seepärast, et õnnetusi võib ju niigi juhtuda ja ka täiskasvanud naine lumerõngaga vastu puud sõites surma saada.

Ehk on ikka abi sellest, et aitan turvavarustust tellida rattasõiduks, sest näib, et võõrutada last sellest nagunii ei saa.

Kommentaare ei ole: