neljapäev, 21. november 2013

Trauma

Mingil moel vigastas laps hüpates ühe jala kanda ja teise varvast. Müstiline õnnetus. Ilmselt läheb mingis osas teismelise kiiresti kasvava organismi veidruste alla.
Igatahes on ta nüüd kodus, mõlemad jalad sidemes.
Kahjutundega saatsin maadlustreenerile kirja, et matile poiss praegu ei saa. Maadleja ise oli ka väga kurb, sest sõber oli trennis juba uue võtte õppinud.
Aga oh seda toredat treenerit! Ta vastas, et pole hullu, kui käia saab, tulgu kohale! Saab teha harjutusi, mis paranemist ei sega.
Lapse tuju tõusis kohe. On ju tore, kui sidemes jalgadest hoolimata keegi sind tegijaks peab ja trenni ootab.

Täiskuu poolelt ka. Kolleeg palus mul täna ta telefonikõne üle võtta. See oli eakas naine Peipsi äärest, kel oli suur mure: tema tuppa on peidetud saatjad, need pannakse öösel tööle ja need hirmutavad teda! Rääkis ja nuttis. No mis sa teed ära? Politsei ka ei aita. Üldse keegi ei kuula ega aita! Ütlesin tädile, et rahu nüüd, kohe võtame midagi ette! Seepeale ta lõpetas nutmise ära ka. Helistasin siis ühele piirkonnas tegutsevale asjalikule vaimulikule ja palusin läbi minna. Kui heast sõnast ei piisa, küll ta siis sotstöötajale edasi suunab. Saatjatega pole nalja.

Kommentaare ei ole: